Kas ma mõtlen liiga palju? Muretsen asjade pärast, mille pärast ma seda tegema ei peaks? Kardan, et võin haiget saada. Kaotada. Nad ütlevad, ärgu ma mõtelgu. Las ma lähen homsesse päeva. Ilma eelarvamuste ja kinnisideedeta.

Aga kui ta ei helista, kui peaks. Ma ei vaja kontrollida iga ta sammu, aga ma vajan teda. Kui olla kellegagi kakskümmendneliseitse, tekib mingi vajadus. Et ta oleks su kõrval. Süües. Ujumas käies. Palliplatsil. Teleka ees. Sinu teki all.

Ta küll helistas õhtul. Ja see oli parim kõne, mis sa kunagi saanud oled. Sa tundsid, et usaldad teda, et tema vajab sind. Et ka temal on see sama paha kaugel olemise tunne. Aga kui ta nüüd jälle lähemal on. Nii lähedal, et vaid pooltund meie vahel on. Siis ta ei helista. Ma tean, et võib olla musttuhat asja, mis tal teha on vaja. Aga ma siiski. Mõtlen liiga palju. Nagu väike tüdruk.

Aga äkki ma olengi ikka veel väike tüdruk?