Ja elu läheb edasi. Kuigi üldse ei tohiks, ei oskagi

Kuidas elada, kui sa ennast põlgad? Kuidas? Igal hommikul ärgates on mind vähem. Igal õhtul magama minnes tunnen, et heidan magama võõraga. Iga pisarat pühkides tean, et annan end ära. Ja ma ei tea kellele. Ma ei tunne seda inimest, kes mu sees elab. Ma kardan, et keegi ei tunne teda.

Kuidas saakski hoida siis enda kõrval inimesi, kes olid sõbrad eelmise minuga. Sellega, kes iga päevaga aina väiksemaks muutub ja kelle olemasolule sa ei saa enam kunagi kindel olla? Kui ma isegi ennast ei saa usaldada, kes siis peaks seda tegema?

Ta ütles mulle kohutavaid asju. Ta ei tea nende mõju. Ta on mu vastu kohutav. Ise sellest aru saamata.

Aga kui mul pole teda, pole mul kedagi. Sest tema on üks vähestest, kes veel natukenegi oskab olla.

Talvehommik

Killud minevikust peegeldavad oleviku õudust

Ma kirjutasin eelistel jõuludel ühele inimesele:

''Vedelen voodis ja olen kohutavalt väsinud. Ma polegi mitte midagi teinud, et väsinud olla. Ainult natukene öösiti üleval olnud, et raamatud ikka õigeks ajaks läbi saada. Olen suvel ja talvel täiesti erinev inimene. Mingil osal talvest. Siis, kui ma ei saa mäel käia ja kui õues on hall ja igav. Ja ma tõesti ei suuda mõista, miks päikesevalguse kadudes ka minu seest valgus kaob.

Ma olen vist lihtsalt veel noor. Et ma pole veel oma unistustest loobunud, suurte inimeste eluga vastu pead saanud. Mitte, et suureks kasvamine seda tingiks aga mingil hetkel ju inimesed loobuvad sellest, millest nad noorena unistasid(osaliselt tarkusest, kõike ei jõua elus teha ja vahel on vaja ohverdada üks unistus teise kasuks). Aga juba ainuüksi töö ja pere ja sõpruskond võib inimest kuhugi teisele teele suunata.

Kardan, et 'olen ree pealt maha kukkunud ja jonnin. Maha jäämise trots, osaliselt hapud viinamarjad. Ei tahagi nagu tagasi. Samas loen vanu kirju ja sissekandeid ja mõtlen, mille ma seljataha jätsin. Väga toreda lapsepõlve, pöörased teisemeliseaastad. Kus ma kogu selle tralli juures suutsin ikka kaine meele säilitada. Ma armastasin ja olin armastatud. Ma armastasin palju ja mind armastati palju vastu. Aga nüüd on kõik ühele suhtele taandumas ja mingis võtmes teeb see mind õnnetuks, teisest küljest ei osagi ma praegust hetke teisiti ette kujutada. Võibolla olen ma ka suure inimese eluga vastu pead saamas? Aga minu unistused kipuvad viga saama.

Ma vanast ei tundnud ennast üksi olles üksi. Ma olin üksi, aga see ei olnud kõikehõlmav. Praegu tunnen ma üksi olles millestki ilmajäänuna. Nagu oleks keegi mind ilma riieteta mereäärde jätnud. Lahendus tundub lootusetu ja ootama jäädes hakkan külmuma. Ma iseenesest ei ole melanhoolne, mina ei ole, aga mingi osa minust on. See osa, mis on elult õppinud. See osa, mis teab, mis tunne on millestki olulisest ilma jääda ja kes on õppinud, mis peab tegema, et inimesi enda lähedal hoida. Aga see päris mina, kellel pole kogemusi ja segeksõpituid lahendusi, kes on veel laps ja ei kasvagi kunagu sellest välja. See mina igatseb end lahti rebida ja elada. Temas on veel lootust ja elurõõmu. Tema ei igatse pesa punuda ja vaba aega sisustuspoodides veeta.

Vanasti ma armastasin rohkem seda kurba poolt. Seda, kes õpib kogemustest ja ei taha enam oma unistuste nimel haiget saada. Ma tundsin teda vähe, seepärast armastasingi. Aga nüüd, kui tema on võimsamaks saanud, igatsen oma elu tagasi. Ja ma tean, et see kuskil on. Ma pean lihtsalt õigele nupule vajutama.Ma ei taha ennast tükkideks rebida, nagu Stepihunt seda tegi. Aga mingil hetkel on lihtsalt nii ennast kergem analüüsida. Kole eks.

Ja tegelikult ma ju unistan neist samadest asjadest nagu sina. Aga ma ei tea, kas ma oleksin niimoodi õnnelik. Sest ma ei oska üksi õnnelik olla. Või ma vähemalt arvan nii.''



Minus on tekkimas tunne, et ma siiski kaotasin ta. Minus on nõnda palju rohkem halba, kui head. Ma olen muutumas halvaks, kibestunud inimeseks. Ja iga päevaga õpin ma ennast aina rohkem vihkama. Kuidas ma saan olla inimene, keda ma põlgan? Ja ma pole võimeline muutuma. Mul lihtsalt pole jõudu.

Telefonijamad

Ja jälle ma pean vaid tühja tooni kuulama, kugi ta lubas olemas olla. Ja mul on vaja teda. Ma ei tee niisama oi kui ilus õhtu kõnesid. Ma lihtsalt ei oska enam midagi teha. Ma tahaks näha milline naine suudaks nii lapsiku inimese kõrval õnnelik olla. Ja ka see paneks mind kohe sellele neiule viltu vaatama. Ma ei imesta enam üldse, miks minu sõbrad minule mu mehe pärast viltu vaatavad. Ma vaatan juba ise endale viltu.

Ma isegi ei tea enam, kas ma armastan teda. Ainuke millele ma mõtlen on see, et ma tahan eemale. Ma ei taha tema kõrval olla. Ta ainult piinab mind. Või on see piinamine ainult minu peas. Aga igasugune suhtumine milleks ta vaid võimeline on ajab mind endast välja. Ja tegelikult on tal õigus. ´Aga mina pole lihtsalt selleks valmis. Ma ei oska hoida inimesi enda kõrval. Võibolla ma tahangi alateadvuses temast lahti saada? Ma ei taha seda uskuda. Ma tean, et kõik me probleemid on suures osas ainult minu viga.

Inimesed, elage ümber oma elude

Mul on väga imelik tunne, et ma olen maailma suurim vingumismasin:)

Tarkust taga ajamas

Ma olen tükk aega leiutanud selle kallal, miks ma ei soovi koolis käia. Tegin oma erialavaliku peale günaasiumi lõpetamist küll natuke mõtlematult, kuid enda vabanduseks julgen öelda, et ei oskaks siiani midagi paremat välja valida.Tean, et huvitavaid ja isuäratavaid (kui nii võib öelda) erialasid on küll Eestis üle kahe-kolme, siis millegipärast tunduvad nad liiga minule liiga piiratud. Seepärast siis just endale kindlaks jäingi.

Ma pole rumal tüdruk. Ma pole kunagi küll küll priimus olnud, aga siiski alati kohusetundlik ja motiveeritud.Olen ühtemoodi tugev nii reaal-, kui humanitaarainetes, ainukesed tüliõunad olid minujaoks võõrkeeled. Aga tegin ära kõik, mis oli vaja teha ja vahel mulle tundub, et isegi liigse energiakuluga. Eriti kui võrrelda praeguse ülikooli (20AP semestris) koormusega.

Ma ei tule gümnaasiumist, kus oleks kõik õpilaste eest ära tehtud- meie koorumust püüti jagada sarnaselt ülikooliga, kus eksam on perioodi lõpus ning koduste tööde hulk on tavakoolidega võrreldes väiksem, seevõrra ainult tunni intensiivsus suurem. Mõndadel eksaminädalatel tundsin siiski, et kaheksas aines korraga terve õpik läbi närida on ühekorraga liiga palju, mõtlemata sellele, et tegelikult oli tegu pigem varem õpitu meelde tuletamise, mitte laustuupimisega. Samuti oli sageli peale vahenädalat tunne, et kasu polnud sellest midagi, sest kuigi arvetused said tehtud, polnud tarkus külge hakanud.

Aga praegu loengutes istudes ei teki mul korrakski tunnet, et ma õpiksin midagi ennekuulmatut. Vahest kuuleb huvitavaid fakte, natuke liha minu kondise skeleti peale, aga suureks imestuseks suudaksin kasvõi täna oma gümnaasiumikonspektidest ja lisamaterjalidest, rääkimata siis õpikutest, leida selle sama informatsiooni, mis mulle ülikoolis siis raha eest müüakse. Võibolla lihtsalt eksamil tahetakse ühe tunnise arutluse asemel kolme tunnist. Mis oleks ka ainuke vahe.

Ma tean, et mul on väga vedanud oma erialaõpetajatega nii põhikoolis, kui gümnaasiumis. Ma näen seda eriti praegu, kus ma tunnen, et kohustusliku riigikooli jooksul olen saanud kätte juba suure osa oma ülikoolitarkusest. Aga just see teeb mind murelikuks. See võtab mult ära motivatsiooni pingutada. Pealegi tunnen, et gümnaasiumiõpetaja töö on tunduvalt tänuväärsem kui õppejõudude oma, sest nende publikut on kindasti raskem huvituma panna. Tudengina ollakse juba kindlad, et teema neid huvitab, et seda elus vaja läheb. Ja miks mind gümnaasiumis mu eriala paelus aga ülikoolis tehakse sellest maailma kõige igavamalt esitatud loengud. Ma ei ole kunagi olnud huvitatud sellest, et õpetajad minu eest töö ära teeks, aga tõesti. Miks ma peaks jätkama oma õpinguid veel magistriastmes? Et äkki minust saab minust kunagi sama monotoonne ja isikupäratu auditooriumi ees oma slaidide maha lugeja kui mõningad minu ülikooli õppejõud? Mulle tõesti meeldiks rohkem materjali omandada õppejõuga diskuteerides ja koostööd tehes, kui nende slaide maha kirjutades.

Ja muidugi ma teadsin, et mingi lõbutsemisasutus ülikool ei ole, aga kas on ebaseaduslik teha õppimine meeldivaks?

Kas teid ei paneks imestama, kui kõrghariduse omandamine kellelegi lihtne tundub?
Või on siis lihtsalt viga minus. Ma ei kujuta ette.

Lühemas perspektiivis. Sest pikemat mul pole

Tema silmis olen alati mina see paha. Uss. Viriseja.
Enda silmis ka.

Ega ma vist muuga tegelikult ei teglegi, kui me suhte vaikse hävitamisega. Ja ise kutsun seda veel ''päästmiseks''.

Ma ei ole võimeline muutuma, kui ei muutu ümbrus. Mul on stiimulit ja motivatsiooni vaja.

Mul on pidevalt tunne nagu ma tahaks kuhugi põgeneda.. Endal pole kuhugi minna. Sinna ei vii ükski buss.

Ja ma ei vaja kaastunnet või haletsemist. Ainult seda, et inimesed, kes on mind varem naeratama panid, teeksid seda mõne korra veel. Mul pole vaja nutmist või kirumist. See ainult kulutab mind.

Ma tean, et ei tohi loobuda inimesest, keda armastad, inimese pärast, kellesse oled armunud. Aga kas on aus loobuda oma unistustest inimese pärast keda armastad? Kas kellelgi on üldse õigus teisi veenda, et nende unistused on valed?

Võõrutuskliinikusse?

Kas ma süüdistan teda ehk selle võrra rohkem, et mu endagi mõtted pigem kellegi teisel peatuvad? Mitte, et ma neid sildu juba ammu põletanud poleks.

Ma vajaks võõrutusravi armastusest.

Fotojaht

Üks fotojahi pilt siis minult ka. Sobis kuidagi'' Värvilise'' teemaga.

Seekord suutsin veel inimlikkuse piiridesse jääda

Sattusin kahe poisi omavahelist vestlust pealt kuulma. Tähelepanu pälvis see, et jutt käis punasest täpist minu põsel. Tundsin siis huvi, et miks suured mehed tüdrukute kuuldes nende vigadest jutustavad. Oleks ma siis teises ruumiski olnud.

Aga ei. Nemad tundsid hoopistükkis rõõmu selle üle, et see mul on. Nimelt tegevat too mu ''inimlikuks''. Peale minutit järelpärimist jõudsid nad minu õnneks järeldusele, et parem sõna oleks ikka ''inimlikumaks''.

Ma tõesti tahaksin veel inimeste hulka kuuluda:)

Lõpp on nii lähedal

Tahaksin talle nii palju halba öelda. Tahaksin teada kõiki neid tuhandeid valesid, mis meie kooselu on varjutanud. Tahaksin, et ma ei suudaks välja näidata, kui väga ma olen temas pettunud. Ma tahaksin midagi muuta. Aga tean, et ma ei suuda seda eales teha. Mida enam ma tunnistan, et ma temas pettun, seda enam ta tõmbub endasse, seda enam ta varjab ja valetab. Ja seda rohkem ma temas pettun.

Ta küll püüab olla hea. Aga nendel hetkedel, kui ta ei püüa, teeb ta mulle alati haiget. Ja ma ei vääri seda.

Aga ma püüan veel. Kui ta kunagi lõpetab varjamise, äkki me suudame selle suhte päästa.

Mu lemmik aastaaeg on öö

Tundsin esimest korda üle pika aja, et suudan huvi tunda ka mõne muu mehe vastu, kui see, kes mind kodus õnnetuks teeb. Olin sellest pool õhtut nõnda eufoorias, et ma kohe tundsin, kuidas mu unistused jälle natuke reaalsemaks muutusid. Praegu pole üldse veel oluline, kas nemad minu vastu sama tunnevad. Kuigi ma ei pea ennast nõnda hulluks eksemplariks, et ma nad seda teha ei võiks. Lihtsalt. Naeratada, kallistada, naerda, juua, vestelda kellegagi, kes pole lihtsalt sõber, vaid keegi, kes on võimeline panema su põlved värisema ja pea ringi käima. Sest ta on seda juba kunagi teinud.

Ma isegi ei teadnud, kuidas ma sellest puudust tundsin.

Ma küll mõtlesin kuueteist aastaselt paljudest asjadest teisiti(ma ei julge öelda, et valesti), aga loobumine oli üks vähestest asjadest, mille Tegemist ma kahetsen.