Ja elu läheb edasi. Kuigi üldse ei tohiks, ei oskagi

Kuidas elada, kui sa ennast põlgad? Kuidas? Igal hommikul ärgates on mind vähem. Igal õhtul magama minnes tunnen, et heidan magama võõraga. Iga pisarat pühkides tean, et annan end ära. Ja ma ei tea kellele. Ma ei tunne seda inimest, kes mu sees elab. Ma kardan, et keegi ei tunne teda.

Kuidas saakski hoida siis enda kõrval inimesi, kes olid sõbrad eelmise minuga. Sellega, kes iga päevaga aina väiksemaks muutub ja kelle olemasolule sa ei saa enam kunagi kindel olla? Kui ma isegi ennast ei saa usaldada, kes siis peaks seda tegema?

Ta ütles mulle kohutavaid asju. Ta ei tea nende mõju. Ta on mu vastu kohutav. Ise sellest aru saamata.

Aga kui mul pole teda, pole mul kedagi. Sest tema on üks vähestest, kes veel natukenegi oskab olla.