Mitmel rindel

Sõbranna tuletas mulle meelde kahe aasta tagust trippi Kuutsemäele. Ma olevat talle enne õhtust pidu seletanud: ''Kadri, sa võid täna teha mida iganes, aga ära ainult Selle, Selle, Selle, Selle ja Sellega suudle.''

Ma ise takkajärgi mõtlen, et miks ma siis nõnda kitsi olin, praegu võiksin neid noormehi suhteliselt kergekäeliselt sõbrannadega jagada. Noh, aga ju ma siis hoidsin võimalusi mitmel rindel soojas, sest mäletamise järgi oli nii meie majas, kui kõrvalmajades mitu mitu tollast- endist silmarõõmu.

Minu pikast nimekirjast polevat aga miskit kasu olnud, sest õhtul kellegagi suudeldes ei suutnud sõbranna ikka välja mõelda, kas just too poiss mu esitatud nimekirjas oli või ei olnud.

Nalja kui palju.

Ära hoia kinni mind iseendaga...

Kui keegi ütleb, et olen loonud standardi, millest pool Tartut üle ei suuda hüpata, siis paneb punastama küll. Kui ta lisab, et mahuksin sinna siiani, hakkan ma muhelema. Ja kui ta tõdedeb, et meie vahele jäid vaid elu ettearvamatud keerdkäigud, tuleb naeratus näole.

Eks olen minagi teda kuidagi idealiseerinud, aga pigem sõbra kui kavalerina. Ta oli selline mugav komplekt, kus kaks ühes said ja keda väga kaua igatsema ei jäänud. Samas armastades temas just neid külgi, mis ka kavaleril olla võiksid. Seega on ta toredus, selle eest pisaraid maksmata.

Aga ma olin liiga noor. Tahtsin lõbutseda, naerda, mälestusi koguda. Ma polnud valmis olema kellegi oma. Jätsin uksed alati lahti, olin avatud kõigele, millega elu mind paitada võis. Armastasin oma sõpru, imetlesin oma sõbrannasid, kadestasin võõraid. Elasin päeva korraga, pigistades sellest välja kõik.

Mõtlemata kunagi rahast, see ei mänginud mingit rolli. Kõige parema sai tasuta. Tahtsin küll olla armunud, aga ma polnud valmis selleks, mis suhtega kaasneb. Armumine oli nagu vallatu mäng, täis fantaasiat, kirge ja pinget. Ma võisin imetleda läbi öö poiste siniseid silmi. Piiluda aidakatuselt järjekordse silmarõõmu ideaalset keha. Aga mõtlemata tuua minu pisikest naeratust ka kodustele vaatamiseks. Mingil määral olid nad ikkagi see osa elust, mille üle nõnda uhkust ei tuntud.

Ja ei teagi millal muutusin nii haavunuks ja kinniseks. Millal ma hakkasin teist enda rõõmude pärast piirama? Kas see teeb mind õnnelikus? Ja kas teen seda üldse mina? Äkki on kogu see pinge vaid vastastikune manipuleerimine? Olukord, kus 99% juhtudest on hea, aga selle 1% puhul tekivad probleemid?

Aga ärge kartke. Ma ei hakka kellegi pärast, kelles ma pole kindel, loobuma unistustest. Ja kevad on lähemal. Mida rohkem on kevadet, seda õnnelikum on mu naeratus.

Preili Võimatu võidutseb taas

Ma olen selline. Selline, kelle võtmed on alati koti põhjas ja pangakaart pooleks läinud, saapad porised ja juuksed lokkis, sest ma lihtsalt ei viitsi neid kuidagi föönitada-sirgendada. See, kes ärkab pandasilmadega, sest silm vajus filmi vaadates kinni ja enne hommikut unustasin ta lahti teha. See, kes ei suuda kätt väristamata suhkrut tassi panna või teed maha ajamata tassi teise tuppa viia. Ukse lahti unustaja ja haudvaikses loengus sagistaja. Ja see, kes alati valel ajal valesse kohta ja niiöelda valede inimeste silmealla satub. See, kes jõuab alati viimasel hetkel, mitte varem. See kes unustab uksest välja joostes maha nii telefoni, kindad kui kosmeetikakoti. Ja see, kes kogemata valele eksamile läheb ja siis sellest nädalda aja pärast teada saab. Ühesõnaga täielik tainapea.

Tegelikult olen ma sellest väsinud aga kuidas ma ka ei püüa, midagi ei muutu. Või tegelikult. Muutub küll, aga hullemaks. Mu enda kaaslane on aga muidugi see, kes seda mulle kõige sagedamini või üldse ainsana ninaalla hõõrub. Ja mis ma ikka seepeale ütlen või teen? Hakkan vastu näägutama? Paremini tegema? Esiteks pole ma sedatüüpi inimene, kes hakkaks vanu asju üles kraapima, stiilis: ''aga sina ka ju ükskord...''. Kui ka nii juhtub, siis vaid olukordades, kus ma tõesti tunnen, et ei saa seda alla neelata ja midagi peab kasvõi ütlemise pärast vastu ütlema. See ei tähenda, et peab kaklema minema. Mõlemad ütlevad oma sapised sõnad ära ja rahu majas. Ja teiseks ma ei oska paremini teha. Ma ei tee kunagi midagi meelega halvasti või pahatahtlikult, et kedagi ärritada. Lihtsalt kukub nõnda välja, ma ei saa midagi ju tagantjärgi ette võtta. Ja ma ei suuda ju päevad läbi mõttega iga väikese liigutuse juures olla. Ma olen ometigi inimene ju. Ja ju siis sedasorti, kellesse tuleb suhtuda nagu elevanti klaasipoes.

Homme

Tahaks, et ta hoiaks mind kaisus, et me naeraks ja mõnuleks. Et kõik, mis meid ümbritseb, kaotaks tähenduse. Ma ei taha palju. Ainult seda, mis meil oli, kui ma veel nii nõrk polnud.

Vist tunnen tugevust endas kasvamas. Kõik võib veel hästi minna.

Teine elu

Mul on üks sõber. Ta meeldib mulle, sest ta näeb mind sellisena, nagu ma tahaksin olla. Ja elab elu sellise säraga, nagu ma tahaks seda elada. Unistades ja unistusi täide viies.

Nägin teda unes. Me jalutasime ja rääkisime. Vanalinn oli ilusam, kui kunagi on olnud. Ja üle pika aja tundsin end hästi. Ma pärisin palju. Ta ajas mind naerma ja pani end kuulama. Ta vaatas mind muheledes. Ma olin vaimustuses. Ja unistasin. Olin õnnelik.

Mis sellest, et magama jäin pisarad silmis.

Lahendus õhkab kuklasse, aga näkku vaadata ei julge

Võtan kaks tabletti päevas ja püüan õnnelikum olla. Ja kuidas saavad tabletid aidata, kui kõik pidi peas kinni olema?