Endaarmastusest väsind, endavihkamisest läbi*

Valu on kõikehõlmav ja tüdimus üldine. Väsinud! Väsinud, ma ütlen. Väsinud olemast ohver, väsinud tegemast teistele haiget. Väsinud kannatamast kellegi teise vigade pärast. Ma ei oska midagi parata, et pean elama nende inimestega ühes maailmas, sõitma hingelõhkujatega ühes trollis, jagama hingetutega sarnaseid unistusi, isegi armastama samasid laule. Ma ei oska parata ega parandada, ma ei oska mööda vaadata või mitte kannatada.

Inimestele on antud liiga suur võim teha, mida nad tahavad. Eriti kui nad kasutavad võimu selleks, et lõhkuda ilusat, mille järele nad ihalevad aga mida nad pole määratud kunagi endale saama.

Kus parandatakse katkiseid tüdrukuid?

Miserable

Pidevalt on mingisugune halb tunne. Niikaua kuni ma pole seda viha enda seest välja saanud, ei tea ma mida teha. Ei oska edasi liikuda ega paigal olla. Pidevalt on paha, väga. Koledad unenäod, reaalsete probleemidega ja mitte kedagi kellele rääkida. Kellega rääkida. Ma ei suuda midagi teha selleks, et usaldada inimesi, keda ma ei usalda. Ma ei suuda enda sisetunnet nõnda kõvasti ninapidi vedada- pealegi on tõestatud, et igal juhul kui oma kaitseolukorra natuke lõdvemaks lasen, olen mina see, kes saab haiget. Ja mitte kunagi ei kannata oma isekuse eest keegi teine. Tahes või tahtmata tekib tunne, et süüdlane olen mina- maailm karistab mind lolluse ees, mille tõttu veel seesuguses õnnetuses julgen edasi elada.

Õnnetus sünnitab õnnetust.

Oh, kust saada jõudu end muuta. Mitte, et ma oleks halb. Aga ma tahaks olla parem inimene.

Miks on võimalik eluga edasi minna, aga mitte tagasi...

''Siis on mul tunne, et olen andnud oma hinge kellelegi, kes kohtleb seda nagu lille, mis panna kuue nööpauku, nagu mingit tema edvust kõditavat iluasja nagu peelgaks suvepäevaks mõeldud ehet.''

Mitte, et mu hing varem kellegi parema kätes oleks olnud.

Ps: Peol küsis Lõhnapoiss, kas peab mind Printsi eest kaitsema. Ta üllatus vastuse üle. Muidugi. Meenutades detsembrit, kui püüdsin suhteseisu kohta käiva küsimuse vastusega manipuleerida. Vähemalt ei teinud ma midagi rumalat. Aga ikkagi ma muutun ebakindlaks, kui ta läheduses on. Ma ei tea. Ta on ju minevik. Mina lahkusin ja matsin ta maha.

Ma aina imestan ja imestan. Kuidas saab olla nii tühine elu, nõnda raske koorem?



Ma poleks kunagi arvanud, et mõni inimene, keda ma isegi ei tunne, võib pidevalt mu päeva ära rikkuda. Tal pole vajagi muud teha, kui olemas olla.