Me lähme maale. Me lähme maale. Me lähme maale. Seda ei saa ette kujutada, kui õnnelikuks see mind teeb.

Ma saan maale. Uuh

Ma tean, et ma hakkan selle eest mööda päid jalgu saama. Ma tean, et nad ei saa minust kunagi aru ja ei hakkagi aru saama. Ja ma tean, et kui keegi leiab üldse siin maailmas põhjuse mind vihata, siis teevad seda nemad kogu südamest. Aga ma ei mõista. Miks nad mind üldse enda ligi mind kutsuvad, kui siis ainult nõelata oskavad. Mida päev edasi, seda vähem ma tahan siin olla.

Ma ei vihka neid. Ma armastan neid. Sellel omal viisil, mis nad armastust mu sisse üldse on elama jätnud. Aga ma ei suuda siin olla, sest ma ei jaksa koguaeg haiget saada. Ma olen selle jaoks liiga nõrk inimene. Ja pealegi tundub distantsilt kõik see palju parem.

Aga ikkagi saan mina vastu päid ja jalgu. Peaaegu iga kord, kui ma uuesti proovin, valatakse mind üle silmakirjalike märkuste, alusetute süüdistuste ja põlgusega.

Miks ma peaksin tahtma olla inimeste juures, kes mind südame põhjani põlgavad? Miks? Sest nad on õnnetud, kui neil pole ohvrit, kellenahka nülgida`?

Ma ei tea ühtegi halba sõna, mis nende poolt minu pihta poleks käinud.

Mul on kahju, aga ma ei taha enam see ohver olla. Ma lihtsalt ei jaksa enam nutta.

Tahaksin kohvi. Aga tema ei joo kohvi ja ise ma kohvi teha ei oska. Mitte, et ma ei oskaks puru kannu kallata ja kuuma vett peale. Vaid mulle ei meeldi enda tehtud kohv. Ma tegelkult arvan, et viga on rohkem kohvis, mitte minus, sest kodus olemasolev on minu jaoks liiga kibe. Kohe nii kibe, et kohe grimasse paneb tegema.

Peale selle häirib mind see maik mis sellest suhu jääb. Peab kohe hambaid pesema minema või nätsu suhu otsima. Ja see häirib ka, et tema kohvi ei joo.

Mäletan me esimest päris kokkusaamist. Ma olin terve päeva sõbrannaga scotland yardis istunud ja äkki helistas tema, avastasin siis, et kell on juba nii palju, et ma ei jõuagi end korda teha ja kiirustasin Kaubamaja juurde. Istusime siis korraks double caffesse maha, tellisin seal kohvi. Ta tegi seepeale juba nägusid. Et kas ma joon kohvi või.

Eks see natuke ebamugav kohtumine oli. Ma ei osanud kuidagi olla ja tema tundus jube enesekindel. Vedasin ta siis kahekümne kraadise külmaga oma kooli vaatama. Ma ei tea, kas just parim idee, aga vedas end välja. Nüüd on vähemalt midagi meenutada.

Kes ütles, et pubist meest ei leia?

Kusjuures alles hiljuti seisime narva maanteel tallinna ülikooli ees ja meie juurde tuli mingi mees. Minumeelest oli kahtlane, et ta minu omaga rääkida tahtis. Kutsus kõrvale. Ja olevat küsinud, et kust ta endale nii ilusa tüdruku leidis, tal läheks ka vaja. Eks me vastasime talle siis, et pubist leitud olen.

Itaalia

Mul oli oma ettekujutus sellest reisist olemas. Sarnane sellega, milline tavaliselt üks sõit peaks välja kukkuma. Taoline, kus saab palju nalja ja kõvasti rokkida. Millest jääb hunnikuga mälestusi, mida kunagi aastate pärast sõpradega muljetada.

Aga ma tegin paar viga. Ma ei arvestanud sellega, et ma lähen sinna kolme tüdrukuga. Ma olin küll neilt lubadused välja pressinud. Vandusime, et võtame reisist kõik. Aga siinkohas läksidki me unistused lahku.

Juba Helsingi lennujaamas läks suuremaks osturalliks lahti. Ma tõesti arvasin, et see läheb üle. Et see on mingi ajutine ''mul-nii-hirmsasti-on-seda-lauvärvi-vaja'' hullus. Ma ei tahaks sellest pikemalt rääkida, aga kahe nädala jooksul polnud vist pea ainukeski päeva, kui teised tüdrukud ei näinud vajadust vähemalt kaks tundi poode kammida. Kui mitte rohkem, sest vahel arvestasid nad selleks lausa terve päeva. Minu vedamine siis, kui juhuslikult kuskil natuke ka Itaaliat nägin, mitte ainult miljonit erinimelist Terranovat. Seepeale tekkis mul küll küsimus, et kas ma olen mees, et ma neid ei mõista.

Ma ei tahaks nende inimeste kohta midagi halba öelda. Ma ei saagi nende kohta midagi halba öelda. Ainult seda, et mina neist aru ei saa ja peale selle oleme veel kõiksugustelt väärtushinnangutelt täiesti erinevad. Kui nende jaoks oli oluline pidutsemise juures see, et me saaks seda teha tasuta, itaalia meestega, peale seda veel sõita nende ferraridega ja imetleda nende Rooma katusekortereid. Muidugi lugesin ka mina iga senti, aga see ei tähenda seda, et ma ei võiks pidutseda ainult ühe veinipudeli ja ilma ferrarita. Peale selle veel see igapäevane: ''Sügisel saan sportauto'' jutt. Jah, väga tore, aga ma juba kuulsin seda. Neliteist korda. Minu vihjetest ala: ''vaata kui armas kutsu'' iga mööda jalutava neljajalgse kohta ka ei jõudnud kohale. Ju ma ei püüdnud piisavalt kõvasti. Ju ta lihtsalt ei märganud, et ma koguaeg sama asja kordan.

Itaalia ise oli imeline. Tõesti. Ainult see oli jama, et kõik päikesepaistelised ilmad veetsime juhuste kokkulangemise tõttu rongiga sõites. Seega jõudsin ma Eestisse tagasi sama pruunina, kui kõik kes siin mind ees ootasid.

Meil oli toredaid hetkeid ka. Näiteks Peschichi rannaäärse maja katusel istudes, päikeseloojangut vaadates ja veinipudelit lahendades. Või Roomas maasikaid süües ja jalgu purskaevus śulistades. Aga needki lagunesid kuidagi ära, kui mõnusatest vestlustest said mõttetud vaidlused.

Mu enda viga oli see, et ma läksin sinna ilma kallita, kuid sellega me olime arvestanud ja ma pidevalt püüdsin sellest üle olla. Aga ega teised kaasa ei aidanud. Alati oli vaja märkida, et minul on kodus mees olemas. Pikalt arutada sellest, kui kaua me oleme koos olnud ja kui palju ma teda igatsen. Ja muidugi iga hetk, kui ma korrakski mõttesse vajusin, küsiti, kas ma mõtlen jälle talle. No muidugi ma tundsin temast puudust. Ja muidugi läks mu olemine iga päevaga raskemaks. Kuid ma tean, et õiges seltskonnas ma oleks suutnud sellest üle olla.

Aga ju ma rikkusin nende tuju ka sellega. Eks see üks nõiaring ole.

Pikemas perspektiivis tegin ma otsuse, et ma ilma poisteta enam trippima ei lähe. Ma lihtsalt ei oska. Ma võin kasvõi meestega koos pubis istuda, aga poed ja välismaa meestele külge löömise ma jätaks vahele.

Ma lihtsalt ei oska olla mina ise, kui mind ümbritseb liiga edvistav tüdrukute maailm. Ka mina olin Itaaliast vaimustuses, aga ma oskasin seda kuidagi mõistusega võtta. Mitte iga prügikasti peale ''isssandkuiilus'' ohkida.

Piinlikumad ja punktipanevamad hetked jätaksin ma internetiseinal arutamata. Et ma kellegi liiga ei teeks.

Ma arvan, et minu kurjus on vaid enesekaitse. Äkki käitusin ma ise valesti? Kaotajaks jäin ju siin mina, sest minus kadus imetlus paari inimese vastu, kes olid mulle kaua palju tähendanud. Aga ma ei suuda ühtegi tunnet välja lülitada. Selles mõttes oleks mu ainuke viga see, et ma läksin. Kuid ma ei kaheste minekut. Ma omamoodi nautisin seda reisi. Enda mullis ja enda viisil.


Kuigi see fiiling jäi sealt saamata.

Mu režiim on täiesti sassis. Üks osa süüst on koolil, mis hakkab nii hilja ja teine osa süüst temal, kellele meeldib kaua üleval olla. Ma ei ole enam mina ise.

See on nii trööstiv. Pealegi tunnen ma pudust Anna-Britist, kes nõnda ära on. Mis siis, et vahest meil ka omavahel kraaklemisi oli, praegu kui ta on ära, igatsen me vestlusi. Msn kuidagi ei kopenseeri seda. Ja pealegi ma satun msnigi nii harva, et kohe kurb on.

Muidugi on neid veel, kellest hing ilma on jäänud, aga teised ilmajäämised on natuke rohkem minu süü.

Tänane hommik on väga pikaks veninud.

Ta peaks homme tagasi saabuma. Loodan, et tal leidub minu jaoks aega.

Ma pole varem nõnda kaua temast eemal olnud. Nii eemal, et ka helistada ei saa. Polnudki nii jube, kui arvasin. Samas oli see ainult neli päeva. Kõige rohkem kardangi homset. Et mis tema tunneb.

Ma tean, et peaksime õppima kuidas üksi olla. Aga ma ei taha. Ma ei näe vajadust üksi olla.

Külm on toas, kui teda pole.

Eile võttis tema mind riidest lahti, sest tujutsesin ja ei olnud nõus ta kaissu minema. See oli kahe asja vahel. Mul oli jonni tuju ja ma teadsin, et tal oleks parem, kui mind poleks. Kahekesi lastemõõtu voodis on tiba raske end välja magada, kui ees ootamas pikk reis ja kuklas hingamas eilne magamata öö.

Meie tülid ei olegi nagu päris tülid. Ma hakkan juba kahtlema, kas äkki pole see hoopis ainult minu provokatsioon, sest ma arvan, et tülitsemine teeb elu põnevamaks. Ja samas avab see võimaluse temaga natuke manipuleerida. Ma mõtlen, et kui ilusate sõnadega teda magama ei saa, siis peab enda relvad appi võtma.

Et ma tegelikult mõtlen ise kõik need tülid ja põhjused välja. Sest mingil hetkel mul läheb alati meelest ära, mille pärast ma üldse tujutsema hakkasin.

Aga ma nii armastan seda kuidas ta tülitseb.

Vahel ma imestan, kas ta tõesti ei tunnegi sama palju kui mina, või on see mehine uhkus, mis seda alla neelama paneb. Ometi on ta mulle tunnistanud, et tavaliselt ta hakkab minust ikkagi puudust tundma. Ütles, et kui mind pole, siis on natuke ikkagi kihelus hinges.

Ta ei lubaks, kui tahaksin üksi maailma peale minna. Ega ma ei tahakski. Temata ei ole kuskil hea. Aga teisest küljest on see romantiline, et ta ei laseks. Mitte, et mulle piirides meeldiks elada, aga see näitab mulle et ta on võimeline vähemalt kolmandiku võrra tundma seda igatsust mida mina tunnen, kui ta eemal on.

Ma võtan kätte ja räägin, mis Itaalias juhtus ja miks ma pole veel sellest siia kirjutanud.

Mees, sa rikud kogu romantika ära

''Ma armastan sind rohkem kui šokolaadi.''
(eemal olles, oma asju toimetades)-''šokolaad ei ole mingi näitaja.''

Arr, ma lihtsalt olen ta järele hull.

Mõtlen, et kas see ei saa suhtele halvasti mõjuda, kui ma peast segi lähen?

Mõtlesin, et hirmus ilus oleks, kui Tallinn uue Sakala keskuse asemel hoopis Estonia ette suure pargi teeks.

See annaks Tallinnale rohkem juurde kui uus kobarkino.

Aga see, kes neid uusi maju Tallinna ehitab on rumal ja maitsetu.

Tunnen ennast nõrgalt. Mitte, et õnnetult, aga jõuetult. Täna sotsioloogia loengut oodates tundsin nõrkust. Ma värisesin üle keha, pilt ei seletanud hästi, mu samm oli jõuetu ja ei tahtnud mind kuidagi edasi viia. Mu hääl värises ja kuigi mul oli külm, ajas higistama. Ma ei tea, mis mul viga on. Midagi on lahti.

Ma olen natuke segaduses. Võibolla mängib siin rolli Marini ja tema elukaaslase lahkuminek, millega ma sõbrannana seotud olin. Vähemalt niipalju, et olin rasketel ja üksildastel hetkedel Marini kõrval ning jõu ja nõuga toeks. Tänane hommik leidis aga meie pikkadele jutuõhtutele lahenduse- mehel on rauad mitmel rindel, sellisega pole pikemalt pesa punuda mõtet. Aga see ei olnud üldsegi lihtne otsus. Aga lõpuks võttis Marin end kokku ja tegi võibolla natuke enesekeskse otsuse, kuid ainukese, mis kuhugi viib.

Ja see Marini segadus on natuke end minugi suhtesse pununud. Igatahes peab minu kallim seda tihemini mulle lubama, et tema selline jobu ei ole. Või vähemalt annab mulle teada sellisel hetkel, et ma võiks oma eneseväärikuse säilitada, mitte ei pea kuid peaga vastu seina jooksma.

Lohutame end sellega, et midagi läheb alati valesti vaid seepärast, et me valedega kokku ei jääks.

Tasapisi tuleb tunne, et ma siiski olen surelik.

Ma ei suuda kuulata enam seda neiut, kes telefonis mulle teatab, et minu kallima telefon on välja lülitatud või teeninduspiirkonnast väljaspool . Ja ma helistan iga kahe minuti tagant, äkki vahepeal midagi muutub.

Mis siis, et ma tean, et telefon on katki, mitte tema paha, ikkagi on mul on praegu vaja kellegagi rääkida.

Inimesed ei sure iga päev. Vähemalt sellised, kellega sul on hunnik lõbusaid mälestusi. Sellised, kes tahaksid kaua elada ja tunneksid igast päevast rõõmu. Kuid jah. Julged ei pruugi igavesti elada. Aga arad ei ela üldse.

Miks võetakse meilt just kõige paremad inimesed? Nii võikatel viisidel.

Tundsin ennast eile veidralt. See tunne, mis mul on koguaeg olnud, see süvenes. See koduta oleku tunne. Ma olin nii kaitsetu. Mul polnud kuhugi minna.

Ta saab minust valesti aru. Temajaoks muutub iga mu palve virinaks. Tegelikult pole ma kunagi virisenud. Vahel lihtsalt teeen märkusi ja palun midagi. Aga talle ei jõua see kohale.

Ta arvab, et me peaks ühise kodu meisterdama. Selleks, et ma ennast kuskil hästi tunneks. Ma ei tea. Praegu oleks see minujaoks liiga suur töö.

Nagu näha on maailmal mulle varuks veel hulganist üllatusi. Ja mitte üldsegi häid.