Ma lihtsalt vahtisin praegu kuskil viis minutit ühte pilti ja püüdsin otsusele jõuda, kas see on see inimene, kes ma kartsin, et seal on, või ei ole. Kui oli, siis see oli üks ütlemata kift pilt temast, kui polnud siis ma olen küll vanaks jäämas, kui pildilt poissi, kellega 7 kuud koos olid, ära ei tunne.
Dsiisas kuidas see häirib. See ei saanud olla tema:S
(Ei julge kelleltki küsida ka, teen lolliks end.)
Vahest sa ei suudagi uskuda, et see toores poiss võis kunagi öelda selliseid sõnu. Et sina panid kunagi temas põlema sellise leegi, mis tegi temast sinu romeo. Et sa vaatad teda aasta hiljem, või vähem, ja imestad, kuidas selline ebaküps inimene võis põksuma panna sinu südame. Kuidas ta võis väljendada tundeid, mida tema väidab, et pole olnudki. Pimedad augustikuu ööd tähendasid palju lapsikut ebakindlust, kuid täiskasvanulikke lollusi. Äkki oli ka tookord lihtsalt liiga vara. Äkki ta sõnad jäävadki sind alati kummitama- iga järgmine kord, kui magad seal samas lakas, kus ükskord ei läinudki pimedaks. Ja iga järgmine kord, kui öösel savikannuga maakodu aidas pearinglusega ärkad. Ja võibolla ükskord olete te piisavalt suured, et mitte üksteist põlata. Selle eest, et kunagi üks armumine teineteist hetkeks liiga täiuslikuna nägema pani.
Aga südames sa tead, et te ei saa kunagi sellest üle. See jääb alati teie vahele.
Hommikud on targemad kallis, ära neid oota, meie armastus läheb siis üle.
''kurat miks siin riigis naistel sõnaõigus on''
''praegu on küll selline tuju et võtaks su kohe endale''
(ja ta tunneb end kohe kindlasti puudutatuna, kuna lubasin, et keegi mu seljataga me vestlust ei loe)
Tegelikult see ajab natuke endast välja, kui raha mõttetute asjade peale kulutada, aga vahel lihtsalt kutsub kohvikusse maha istuma ja kohvi tellima. Vaatamata sellele, et poole tunni eest alles koduses miljöös endatehtud tassitäiega maiustasid. Ja kõige rohkem ajab vihale see, et hommikuste ajalehtede kõrvale saad mõru ma-ei-tea-mille ja kõrvaltlauast pilluvad poisid sind raamatutega.
Ma kolin vist Ketlini juurde.
Seisame õhtuselt vaikse ja pimeda kooli laval. Meie vahel on vähe sõnu, me oleme teineteisest kaugel, sest hinged mängivad peitust. Tema hing võtab end kokku, kutsub mind enese ligi, kohe lava ääre ligi ja sosistab niimoodi, et kõik võiksid kuulda, aga ei kuule, sest kedagi peale meie ei ole. ''Et iga kord sulle meelde tuleks'' ja haarab mu päris oma ligi, puudutab huultega minu huuli. Ja minule kasvavad tiivad.
Ma olen sinu
''Aga kuidas su aken elab, pole tahtmist kluppi joosta?''
-''No tänapäeval saab uksest ka, aga asja mõttes võiks aknast ka kord minna!''
Mul on juba see aeg, kus ma ei taha enam rääkida, kuidas meil läheb. Sest mul on tunne, et see tunne, mida me tunneme on ainult meie jaoks nii eriline. Et kui ma seda emotsiooni raiskan, siis ükspäev me lõpuks isegi saame teineteise kaisus magada. Et kui kõik teavad, siis pole SEE enam vallatu. Kardan, et siis pole me enam teineteisele vaid teistele vaatamiseks. Aga me tahame olla teineteisele.
Ja ma kardan siia kirjutada. Üks inimene ei saa ennast kõigile täiesti avada. Ma võin avada ennast paljudele, aga mitte valimatult. Sest minuni jõuda on kerge, aga minu hinge puudutada raske. Ja minul on raske anda inimestele, kes mulle midagi ei anna.
Kui ma siia kirjutama hakkasin, oli see eksperiment. Ma tahtsin näha, kas ma olen võimeline kirjutama kellestki teisest, või poeb sinna taha liiga palju mind. Ja sinna puges liiga palju mind. Ja nüüd ei olegi enam Helenit. Olengi ainult mina.
Kui praegu, enne kõikide häälte kokku lugemist, valimistulemisi vaatan, tuleb masendus peale. Vahest mitte nii suur, kui eelmistel kordadel, kui valmisi on vaadatud, aga siiski. Mind ajab lausa vihale, et ma sellises lollide linnas elan. Et nii paljud mind ümbritsevatest inimestest ikkagi valimiskabiinis ennast kretiiniks tunnistavad. Ma ei tahaks olla nii pinnapealselt taktitundetu, aga ma lihtsalt ei taha ette kujutada mis nende inimeste peas toimub, kes K-ohukese poolt otsustavad olla. Mille pärast? Kõrgem palk ja suurem pension? Kuradi vihale ajab, kuidas inimesed nõnda materiaalsed on. Rohkem raha tähendab mida? Paremat elu?
Tegelikult on see, kas sa oled õnnelik või õnnetu, rahul või rahulolematu sinus endas kinni. Riik ei tee sind õnnelikuks, riik ei peagi tegema kedagi õnnelikuks. See on su enda teha, kes sa oled või millisena sa ennast näed.
Kohukesed on vari endisest NSV- Liidust. Ja kui kunagi Venemaa meile käppa tahab peale panna on neil ju hea põhjendus- me ise ju tahtsime. Meie ise valisime Kohukesi oma riiki valitsema. Venemaa on alati suutnud oma käigud kinni mätsida. Eesti tahtis ju ka neljakümnendatel ise NSV Liidu sõbralikku perre, me ise ihalesime kommunismi.
Kasutades Kerstin Kaljulaiu sõnu, kuid natuke teisel teemal, kui tema seda mõtles, siis on ka Keskerakond Eesti Vabariigi Trooja hobune. Vähemalt jääb meile alati võimalus olla rahul sellega, et keegi meid ei alistanud, hävitanud ega okupeerinud. Oma Trooja hobuse topime ise täis.
Õnneks on inimesi, kes oskavad olla õnnelikud ja edukad ja kes on seda iga valitsuse ajal. Kasvatavad oma lapsi, hoiavad oma pere, on edukad oma töökohal. Ma tahan tegelikult öelda ainult seda, et ükski valitsus ei tee teid õnnelikumaks, kui te ise oskate olla.
Valida tuleb õilsamad ideid, kui oma heaolu. Tähtsamaid kui sada krooni suurem palk.
Valitsust tuleb valida ikka riigile, mitte iseendale.
''Kas sa mäletad, kuidas me tuttavaks saime?''
-''Need olid need ajad, kui su näolt veel meiki ei leidnud ja rääkida sinuga ei saanud, sest midagi peale jah-i sa öelda ei julgenud.''
