Tutvumisõhtu

Ma ei saa enam aru. Mulle pole kunagi uute inimestega suhtlemine probleemi tekitanud. Kuidagi vastupidi hoopis. Ma nautisin neid olukordi, neist oli palju võita. Nüüd on midagi mu sisse läinud, ma olen teine inimene, ma ei oska võõraste läheduses olla. Ma pabistan ja ei oska midagi rääkida. Üldiselt lähen lihtsalt närvi ja jooksen minema. Isver, see ei ole mina.

Samas järele mõeldes teevad sellised olukorrad nalja ja inimesed saavad ka aru. Mõnega polegi tunnet, et ta võõras oleks, klapid niisama iseenesest.

Või on see lihtalt nendest võõrastest tingitud. Äkki ma ei sobi sinna kuhu ma kuulun.

Mida vanemaks mind ümbritsevad inimesed kasvavad, seda vähem nad oskavad alkoholi tarbida. Kui kunagi hoidsime sellistes asjades kokku, me küll eriti ei oleks tohtinud aga eks olime ikkagi teineteisele toeks- nii õhtuses rõõmus kui hommikuses pahaollas. Kuid mida vanemaks me jääme, seda rohkem hakkab meisse tulema meie oma vanemate ja sugulaste peal läbi aastate nähtud joomistavasid- hakatakse kaklema ja süüdistama, tülitsema ja vara jagama. Ja hommikul jääb kõigil õigust igaühel ülegi. Mitte ei naerda enam, et ah, ära pane tähele, me kõik olime tipsutanud- siis käib jagelemine edasi- kes jõi rohkem, kes sebis keda.

Võibolla seepärast, et sõpradest on saamas perekond, teisalt seepärast, et mingismõttes me oleme aru saanud, et alkohol on pahe ja purjus peaga muutuvad kõik kuulikindlaks, hakatakse teisi süüdistama asjades, mis endas nõrkust tekitavad.

Kunagi me lubasime, et me ei hakka kunagi sellisteks. Seega olen ma endale tõestanud, et mu ''ma ei taha juua ega pidutseda'' poliitika kaitseb ainult mind ennast:)

PS: kell on juba pool kolm. Ta pidi tulema peale kahteteist.

Õpetus: Kell kolm on peale kahteteist.

Kui suure kiviga ma vastu pead sain, et ma mingist ajast olen hakanud mehi uskuma? See maksab kätte.

Miks ta juba koju ei tule. Ja siis kui ta tuleb, siis ma nagunii ei taha teda enam siia. Mehed ei saa aru, et mulle ei meeldi, kui nad teevad õigeid asju valel ajal ja valel viisil. See on sama hea, kui niisama näkku lüüa.

Sain sünnipäevaks külmetuse. Aga ega seepärast, et vihma sadas sünnipäev tähistamata jää. Selleks läheb lausa neli päeva ja kuigi ma teen seda teise musi pidustuste raames, ei ole see vähem väärt.

Ja ärge kunagi kinkige kellelegi midagi väikest koos lubadusega, et järgmine aasta läheb see suuremaks. Te jääte pankrotti juba siis kui kolmas aasta tiksub.

Vajaduste soomülkas

Taas suheldes mitmete sõpradega, kes on on aja ja elu sunnil kaugemaks jäänud või kelle jutud internetipõhisteks vestlusteks taandunud olen pidanud järgi mõtlema paljudele küsimustele, mis minus on tekkinud. Kui ma tihti iseloomustan oma elu kui rahulikku ja tasast, siis ma nii mõtlengi. Kuid, kui ma ei pidutse enam nõnda nagu paari aasta eest, peavad nemad seda mingiks veaks. Teatavad, et nendega uuesti kohtudes või neid külastades pean ma nende meeletusse peomaailma sisse sulama. Ja nad ei reklaami seda kui aja mahavõtmist vaid ''asja'' parandamist. Nad ei mõista, et ma võin olla rahul ka niimoodi- õhtuste raamatute, filmide ja kuuma radiaatori asemel sooja kaisuga.

Aga äkki on see lihtsalt auk. Mingi nõiaring, soomülgas, kuhu vajunult sealt enam välja ei saagi. Ja siis ei jäägi muud üle kui sellega rahul olla ja oma idüllis õnnelikult elu lõpuni kopitada.

Sest kui ma varemasti olen pidevalt inimesi ja suhteid vajalikuks pidanud, miks ma enam ei pea? Või miks ma seda kompotti enam ei vaja?Kui olin varem selle ühe otsingul, vajasin inimesi enda ümber, kas siis tema leides, kadus vajadus edasi otsida?

Ma lähen poen tema juurde. Tema pessa. Ma arvan, et ma oskan igal pool õnnelik olla. Koht ei loe. Mõni inimene lihtsalt mõjub halvasti.

Mul on tunne nagu ta oleks osa minust. Ja temata on midagi puudu. Ma ei tea, mida ma enne meie kohtumist tegin. Meie kohtumises oli liiga palju juhust, et olla juhuslik.

See olemine ei saa üle minna. Siia ei aita aeg. See ei ole tunne. Lihtsalt ongi nii. Mina ja tema.

Süda läigib pidevalt. Nii on võimatu elada.

Ma pole vist ühelgi sünnipäeval kallima kaisus ärganud. Tegelikult, ükskord ärkasin hr.OleksVõinud kõrval, aga tookord mul lihtsalt polnud kuskil mujal magada, kui oma voodis ja tema oli seal juba ees. Ja pealegi polnud ta siis mingi hea sõbergi. Lihtsalt üks poiss, kes sõbrannale meeldis. Aga too õhtu valis sõbranna teise poisi oma kaissu ja hõivas minule ja talle mõeldud voodi enda ja minu endise klassivennaga. Elu.

Seega ma ei tea. Kas seekord ma saan kellegi kaisus ärgata. Või aetakse mind üles kell seitse, kuigi ma peaks ärkama viis tundi hiljem.

Mitte, et sünnipäev väga oluline oleks.

Ma olen nõrk

Tahaksin nii sõnadesse panna, kuidas see mind vihastab. Kuidas ma ennast vihkan ja põlgan. Ei, tegelikult teeb lihtsalt õnnetuks. Ma ei oska enam. Ma ei jaksa enam. Ta ei saa minust aru. Ma nõuan liiga palju. Aga ma ei saa vähem tahta.

Ta teeb seda nii... nii vastikult. Nagu mina oleks talle vastik. Mingi kohustus. Ma ei talu praegu kedagi. Tahan üksi olla. Ma ei taluks isegi teda. Ma pean temast üle olema. End kokku võtma ja eemale hoidma. Ma ei tea miks ma seda tahan. Ma tean, et ma ei suuda seda. Aga ma pean. Et ta kunagi enam ei saaks mulle nii teha.

Ma vihkan, et ta võtab mind enesestmõistetavana. Ma vihkan seda. Ma vihkan ennast sellisena.

Ja mind ei huvita homme või ülehomme. Ma lihtsalt vajan, et minu vastu poleks kõik mehed nii egoistlikud. See paneb mind kahtlema. Võibolla ma ikkagi ei oska ennast tema kõrval ette kujutada.

Ma ütlesin kunagi. See on tema teha, kas ta paneb endast kinni hoidma või ei.

Mõni jaksab nii palju kirjutada. Mitte, et asi jaksamises oleks. Ma jaksaks ka. Aga mul lihtsalt ei ole millestki rääkida. Mu päevad loksuvad ise paika. Pole sellist suurt äratundmisrõõmu või ideepuhanguid. Kui ka vahest midagi õlale koputab on see nii vana ja äramõeldud. Kurbus kannab kaugemale aga samas teeb minust ebameeldivama kaaslase. Kontseptsioon hakkab nägu koguma, ennast kinnistama. Samas ma igatsen midagi pöörast, mis jälle kõik pea peale pööraks. Mind mõtlema ja arutlema paneks. Mitte ainult tõdema. Ma tahan, et ma eksiks. Et ma saaksin ennast arendada. Tahaksin kuhugi kaugemale jõuda, mitte siin maha istuda ja kodu rajada.

Ma ei räägi geograafilisest kaugusest.

Ma igatsen neid öiseid jutuajamisi. Kohvitassi sõpru. Selline vaimne arenemine, mõlemad saavad kasu, me täiendame teineteist. Ja samas kardan, kas ma olen selleks veel võimeline. Minust on kadunud mingi enesekindlus, ma ei julge enam silma vaadata, kui oma tõekspidamistest räägin. Ma kardan eksida. Ja seega ka välja öelda. Kuid diskusioonita ei saagi kuhugi jõuda. Ma pean arvama ühte, tema teist, me peame laskuma vestlusesse, mis meie mõlema silmi avab.

Ma ei tea, kas ma olen temast kehaliselt või vaimselt sõltuvuses. Natuke vast mõlemat. Aga ma kardan, et midagi selles on mu enda välja mõeldud. Ma kahtlustan.

Aga see süveneb. Ma kogun julgust ja olen võimeline jälle armastama. Hing hajeli ja mõtlemata.

Kärbsed meepoti ümber

Ei tea mis lahti on. Kas sügis hakkas liiga ootamatult siin eestimaal või on minul kahtlane võime tõmmata mingitel perioodidel enda ümber tiirlema neid kärbseid, kes mee maiad vaid hooajati on.
Või koguvad nad suviti julgust, et talveks endale pesa leida. Ah, neid mehi.

Helistavad ja meelitavad ja kutsuvad külla ja tahavad külla tulla. Vastupidiselt nendele ei soovi ma oma pessa võõraid või vähemvõõraid tegelasi, kes kunagi minust piisavalt kõvasti pole osanud kinni hoida ja nüüd igatsevad seda turvalisust ja armsust, mis neil kunagi oli.

Ära hävita seda, millest sa kunagi puudust hakkad tundma.

Mul ei ole aega. Olen eluga hõivatud.

Öösiti pidutsevast linnast magavasse koju jalutada. Bensiinijaamast suure vee osta ja unisena pehmesse voodisse vajuda. Teineteise kaissu, et hommikul musi peale ärgata.

Mul on parem kui üheski naisteajakirjas.