Mitu vitamiini mahub armastusse?
Ma olen kaugel olnud, eemal elanud. Natuke vähem mõtelnud ja natuke rohkem lõbutsenud. Aga hoopis teistsugusel viisil. Puuderlumisel nõlval päikest võttes, lund, inimesi, lauda ja kakaod nautides.
Sõbrad püüavad mulle pähe määrida, et olen armunud. Vahest natuke olengi, aga mõistlikult. Tasa ja targu. Aga ma igatsen teda juba, kui ta on eemal. See tähendab paha. Ma saan alati haiget, kui ma hingerännakutele lähen.
Kahe tegusa inimese päevi on raske klapitada, aga see eest on meil me nädalavahetused. Aga kui ka kohtumine tundub olevat kauguste taga, võib ta mulle bussipeatuses näpuga seljale vajutada, nagu mina talle kunagi sel korral, kui võõrast tuttavat kõrvalt lauast juhuslikult kaks nädalat hiljem klubis nägin. Ja ma naeratan, sest on kummaline, kuidas me jälle kogemata kokku sattusime, kuigi 15 minutit tagasi telefonis rääkides tõdesime, et täna vist ei näe. Meil vist vedas. Keegi tahtis, et me ikka näeks.
Aga mina ikka veel ei tunnista, et ma armunud olen. Juba mõned päevad sellest, kui lamasime sellili laval ja rääkisime, rääkisime ning kuulasime bändiproovi. Hoidsime käest kinni ja läksime läbi metsa koju.
He kissed drunk girl on the lips.
