Selles suhtes, et kui kodus on igav, siis vähemalt suudavad sõbrannad mulle näo naerule ajada ja päevad ilusaks teha. Imelik, aga olin hakanud unustama, kui palju nalja tüdrukutega saanud on. Ja viimane nädalalõpp on tõestanud, et need ajad ei ole sugugi möödas!
Wooo, girls!
Ma tunnen end isegi hästi. Elu on kuidagi paika loksunud. Unistused on küll väiksemad, kuid reaalsed. Eesmärgid on lähedal ja vahel on isegi tunne, et võiks midagi uut teha. Mitte vist, et ma õnnelikuna end tunneksin, aga samas valdab meid mingi tasakaal ja rahu. Veedan suure osa ajast õues, jalutan või istun niisamuti pargis. Kui ta tööl ei ole, siis käib minuga kaasaski, muidu jooksen ringi koera õnnelikuks tegemiseks. Ja enda.
Tegelesin ka koolitööga, enamjaolt on see nüüd seljataga. Samal ajal otsisin enese arendamiseks tööd, kuid enamjaolt tundub, et ma ei oma piisavalt kvalifikatsiooni mitte millekski, sest ma ei räägi ladusalt vene keelt. Ja siis teenindavad mind inimesed, kes ei oska eesti keelt. Ja on minuga kurjad takkaotsa. Täiesti ebakompetensed. Nõnda tekib küsimus, mille võrra mina halvem olen?
Samas ei taha ma nagunii teha püstiseismis-passimis-naeratamise tööd, sest ma lihtsalt ei salli selle nüridust. Aga lähitulevikus vist mitte midagi muud mulle sülle ei kuku, niisiis tuleb olla hea selles, milleks on sulle võimalus antud.
Põgenen paariks päevaks maale. Koeraga ja ilma arvutiteta.
Kas see suvi tuleb ilus?
Mulle jäeti klaas kanget rummkoolat ja juba tõtati sõbrannadega Tallinna kuumimale peole.
Olen nõnda väsinud, et isegi uni ei suuda enam murda. Mida muud teekski neiu, kes viimase nädala lõhkus oma tahtejõudu ning hinge bakalaureusetööga, mis ähvardas kunagi otsa lõppemast. Häirib. Kõik need väikesed asjad. Need, mis võivad ära rikkuda sujuva ning ilusa töö. Ma põlgan segavaid tegureid. Ma tõesti põlgan.
Kuid nii helde, kui mu oma aru mu vastu oli, sai lõpuks siiski töö otsa. Kuid mu tegutsemisvajadus jätkas rinnas põksumist nagu jonnakas laps. See oli tunne, mis polnud mind enam ammu külastanud. Ei teadnud enam, mida peale hakata. Nõnda alustasin elementaarsest -koristasin korteri, sorteerisin arhiivi ja primaarallikate koopiad, võtsin tolmu ning tegin mehele süüa. Seekord kõike seda lausa vajadusest. Mitte silmatorkavast, vaid rinnust pistvast vajadusest olla kasulik. Kasvõi ainult endale. Nii harva, kui seda juhtub.
Kui kõik, mis silmapiirile jäi, tundus justkui tehtud, haarasin raamaturiiulist lugeda neli aastat tagasi nauditud raamatu. Kuigi jutustatav pala ei meeldinud mulle juba siis, nautisin ma tol hetkel sõnu- tundeid, meelepetteid, mis olid sõnade varjule peitu pugenud. Kuid täna tundus armastus olevat vaid võlts fassaad- ilusad, kuid üleliigsed sõnad, millega ei ole kunagi võimalik seletada seda, mis meid tegelikult valdab. Mis tõestab jällegi - see müstiline tunne on vaid seal, kus tahame teda näha. Päriselt - vahel isegi tunda. Kuid kuidas saada lahti soovist näha ja tunda? Kuidas rabeleda lahti ja ära lennata?
Miks mul on nõnda palju küsimusi ja pole kedagi, kes neile vastaks?
Kui keegi võiks kasvõi kuulata.
Kogu mull mu ümber tundub täiesti väärtusetu. Eks see vist ole nõnda, kui olen ilma jäänud milleski, mille tähtsust ning mõjuvõimu polnud osanud oodata. Midagi, mis jääb alatiseks minu hingele.
