Vähemalt keegi neist annab mulle lõpuks andeks

says: oma elu elasin halvasti
says: aga
says: sinusse armuda võiksin ikkagi uuesti

Miks armastus saab otsa?

Kõik on nii valesti. Ta valetab ja üritab rääkimata jätta. Ta ei tea kunagi midagi ja mul on tunne, et ei tahagi teada.

Miks ta üldse peab pidevalt midagi varjama või häbenema?

Sest kui ausalt kõik välja tunnistada, mõistetaks ta hukka?

Kui, siis ainult seepärast, et ma pole kunagi arvanud, et sellised teod või mõtted head või õilsad oleks. Negatiivsed.

Miks ta peab tegema asju, mis on negatiivsed? Selliseid, mis mind temat halvasti panevad mõtlema?

Kas see on tema enesekaitse või ongi ta tegelikult selline? Alkohoolik, narkomaan ja väljas litutaja? Inimene, kellele pole miski väga oluline. Kes tahab spontaanselt kaotada kõik, mis talle vähesegi õnne korral sülle kukub?

Ma ei tea enam, kes see on, kellega ma koos elan.

Need on ainult sõnad.

Miski ei suuda meid meie elu külge aheldada. Isegi minutit ei saa kinni hoida. Tunnetest, ilmast, tujust, olemistest rääkimata. Elu võtab nad meilt. Ja vahel annab veel, et me ei unustaks neid igatseda.

Kuidas ma Oscar Wilde'i armunud olin

Avastasin hiljuti, et üks kena Pärnu noormees, oli mind noorukesena väga ebaviisakal moel ninapidi vedanud. Valutasin alati ta pärast südant, sest me tutvuse lõpus muutus ta minu vastu õelaks, või pigem tigedaks. Ta oskas mind panna tundma süüd, et tema vastu seda ei tundnud, mida ta soovis.

Esialgu piirdus me suhtlus kirjavahetusega, kus ta suutis end mulle esitleda mõjuvamana ja tabavamana, kui see poiss, kellega ma kunagi hiljem kokku sain. Hiljem tundsin end süüdi, et mulle oli pimesi hakanud meeldima keegi, kes mulle tegelikult sümpaatne ei tundnudki.

Tema viimane kiri oli väga südantlõhestav. Jäädes millegi pärast meelde. Lausa nõnda, et aastaid hiljem raamatukapist leitud raamatut nautides sattusin lugema sõna-sõnalt samu lauseid, mis kunagi oma postkastist leidsin.

Nüüd muigan, kui Ülikoolis talle vastu peaksin jalutama. Lõpuks ometi sai mu süda rahu. Sest see mees, kes mind kütkestas, polnud tema. See oli Oscar Wilde.

Mõned lihtsalt ON

Pole midagi seksikamat kui raamatuid lugev mees.

Minu õhtud

Liiga palju seda, mis paneb mind oma suhtes kahtlema. Sekundiks, õhtuks, päevadeks. Väikesed asjad. Või suured. Aga ikka veel see tunne, et mina olen ainuke tola.

On kogunenud liiga palju õhtuid, kus üksi läbi vihma koju jalutan ja südamepõhjas teda maa alla vannun. Aga tema seisukohad lähevad aina vildakamaks ja mina aina kurvemaks.

Õhtuid, kui teda üleslöödult ja söögiga ootan, aga tema ei tulegi, venivad aina pikemaks ja aina nukramaks.

Korrad ta püüab mulle mitte valetada. Kui ta vähemalt näitab, et ta püüab mulle mitte haiget teha. Ka nendel kordadel ei tule muud kui suured valed, mis talle tähtsusetuna näivad.

Aga ühele õnnetule naisele ei ole ükski vale väike.


Tulevad õhtud, kus kõik on korras, aga mina mõtlen, et armastusest ei piisa.

Rahvas on kade

Küll nüüd rahvas jälle vingub, et parlamendile maksame palju.

Mina näiteks pakun, et targad mehed riigikogus peaks hoopis kordi rohkem tasu saama. Äkki tekiks siis ka konkurents ja nõudlus. Ainult seejaoks, et riigikogus ka päriselt me riigi silmapaistvamad inimesed oleks.

Muidugi on kole eeldada, et targad rohkem rahamaiad on, seejaoks pakun välja teise võimaluse- teeme riigikogust vaid südameasja. Kui kedagi on juba valitud, siis on see uhkuse, mitte raha asi.

Sest meist ei saa kunagi maailmavalitsejaid

Maailmarännakutel võib õppida vähem, kui armastades.

Aga vahel ma pole kindel, kas kumbki neist üldse õnnelikumaks teeb.

Nende väsinud telkide varjus peitis end noorus

Mäletan selgesti, kuidas me istusime telgiplatsi suurel pingil ja jõime koos naabritega kanget alkoholi. Taevas oli suur tumekollane loojuv päike ja meie kasutuses pikk kõikehõlmav suvi. Me naersime nõnda nagu kunagi pole naernud. Me armastasime nõnda kuidas pole kunagi armastanud. Ja poisid tahtsid jällekord näha, kuidas enne kanget ja pealejooki vajavad väikesed tüdrukud ka millegi mittealkohoolse allajoomist. Kõik imestasid ja meie naersime.

Me ei suuda siiani midagi juua, ilma et millegagi end enne lohutaks. Ja ma kardan,kas peale seda me üldse suudame kunagi tegelikult juua. Aeg on näidanud, et enam ei oska.

Aga tahaks tagasi nende telkide, männimetsa ja lõppematu nooruse kaissu. Sellesse hetke, kus uskusime, et noorus kus viibime, kestab veel väga kaua.

Aga see sai otsa. Selle võttis aeg.