sina, kes sa vist tegelikult ei teagi, mis kurbus on

Vahel tehakse suuri sõnu. Liiga suuri sõnu. Mõttetuid. ''Ära pea tema peale viha, kui sa tegelikult teda ei tunne.'', '' Ära lase eelarvamusel end petta. Sa ei tea, kes ta tegelikult on. (selle mõrra taga, keda ta maailmale näitab)'' jne...

Tegelikult. Teglikult. Sellist asja nagu ''tegelikult'' ei ole olemas. Kui keegi rikub mu elu, mu unistused, mu armastuse, usalduse, lootuse selle suhtes, et keegi kunagi üldse võib elada ''happily ever after'', siis ma lihtsalt ei suuda vaadata selle taha. Ma ei taha vaadata. Sest ma tean, et igas inimeses on midagi head, toredat, meeldivat... Ja ma täisti usun, et ka temas oleks midagi minu silmis olnud, kui me oleks ehk koos kooli koridorides jooksnud või kolmeteistkümne aastastena balletilaagri põõsastes esimesed ginid avanud. Aga aeg ja ühised mälestused ongi see, mis paneb meid vahel oma sõprade poole läbi sõrmede vaatama. Neid armastama koos nende kõikide vigadega. Isegi kui sa oled püüdnud teda mõjutada neid mitte tegema. Ja ta pole sind kuulanud. See teeb pimedaks.

Ma tean seda, ma olen vist sadu kordi karjunud oma sõprade peale, kui nad on tüdrukutega alatud. Isegi kui need tüdrukud on minule ebameeldivad olnud. Aga ma ikka armastan neid poisse. Ma ei vaata nende vigu, kuigi tean, et kuskil siin maailmas on neiud, kes on nende pärast palju-palju nutnud.

Aga ma ei taha näha, et inimene, kes on olnud minu seljataga mõrd, selle sõna kõige koledamas mõttes, ootab, et ma näeksin ka tema ilusamat poolt. Ma lihtsalt ei suuda seda näha. Ükskõik kui hea inimene ta üksinda kodus olles ka poleks.

Ma ei andesta kergesti. Sagedamini juhtub, et ma ei andesta kunagi.

Puhast valu ei saa vähendada

Need inimesed, kes oskavad oma kurbusega midagi peale hakata. Kes oskavad kurbusest midagi ilusat teha. Kes oskavad kurbuse lõpus midagi muud näha, kui kurbust ennast. Kes on kurvad ja andekad ühekorraga. Keda kurbus viib edasi. Keda kurbus ei pane paigal tammuma.

Ei tea, miks, aga nendes inimestes, kes on mind mõjutanud, on alati natuke rohkem kurbust, kui rõõmu. Vahest seepärast tahan minagi pigem nukrusest kantud olla, kui midagi muud. Äkki.

Aga mis ma teen, kui ma ei taha olla kumbagi moodi? Kes aitab võidelda mu unistuste eest, kui ma ise seda ei suuda? Kes vastab mu küsimustele, kui ma ise ei oska?

Ma ei tea, kellega ma olen end sidunud. Aga ma ei tea, kas ma tahan loobuda. Haruharva, kui meist keegi leiab kellegi, kellega on meil tõesti hea, kuid kes laseb lapsel sinu sees kannatada, sest sa ei oska samal ajal Sina ise olla.

autoportree selgituseks

Niikaua kui mäletan olen olnud tüdruk, kes kannab alati musta, välja paistmata, et ta seda teeb. Sest mulle sobib must. See varjab välist näilisust. Laseb sisemusele lähemale. Aga inimesed ei märka mu tumedust kunagi. Või vähemalt. Mind pole kunagi musta kandva tüdrukuna iseloomustatud. Mitte, et mulle ei sobiks värvid. Aga ma ei tunne end neis hästi. Osaliselt on olnud see ka seetõttu, et ma pole kunagi soovinud olla väljapaistev. Tahtsin, et ma meeldiksin teistele seepärast, kes ma olen, mitte seepärast, mida ma kannan. Olla see müstiline tüdruk, kes varastab su argipäevast ja viib oma imedemaailma. Tahtsin inspireerida, mitte mõjutada. Olla sõber ja kaaslane, mitte konkurent. Ja enamus osa oma elust olen sellega hakkama saanud.

Kord olid mul helesinised teksad ja see oli ilus suvi.

mu lemmik aastaaeg on öö mu lemmiklill on lill

Hommikul unenäost tulles tabab mind pettumuse ja unitustele lähemale astumise vaheline lõhe. Seal olin ma teises maailmas, õnnelik, armunud. Keset tunnetekeeriseid ja siirast rõõmu. Ma ei taha ärgata. Ma surun silmad kinni, tahan edasi magada. Edasi armunud olla. Mis sellest, et need unenägudearmumised on kaduvad, ununevad, ebareaalselt õiglased. Et mingiks hetkeks, mingiteks tundideks mu päevast võin ma jälle tunda neid ilusaid tundeid, mis varem elama panid. Kuidas ma saingi kunagi kedagi süüdistada, et nad ei taha armastada vaid armunud olla. Ma tahaksin ise ka. Kuigi on olnud aegu, kui ma seda ei mõistnud. Ehk seepärast, et ükski mu armumine polnud veel kunagi nõnda üle läinud, et sellest oleks armastus, hoolimine ja vajadus alles jäänud.

Millal võtan ma end kokku ja teen seda, mida ma päriselt tahaks teha? Millal ma teada saan, mida ma päriselt tahan teha? Millal ma lõpetan vabanduste otsimise ja hakkan elama enda, mitte oma lähedaste etteplaneeritud ja etteoodatud elu. Kas tõesti olen ma pidanud niipalju läbi elama või pean veel sama palju pisaraid valama, et ühel päeval oma julgus kokku võtta ja minna seda otsima?

Millal on see päev, kui ma ärkan oma unenäost ning võin seda edasi elada? Kui hommikul ei tule meelde kohutsustevirnad, mida ma kannan, kui kunagi pole tahtnud enda kanda võtta. Millal ma lõpetan need asjad, mis peaks kindlustama mulle mu unistused, kuigi niikaua, kuni olen seotud nendega, olen ma õnnetu? Kas äkki need kohustused ei garanteeri mulle mitte ilusat elu vaid uued ahelad, mis mind edaspidigi õnnetuks teevad?

Õnnetu tüdruk, kes sa otsisid armastust ja leidsid, et sa ei saa kunagi rahuldatud saama. Kes sa jääd, aga võibolla ei jäägi, elu lõpuni otsima täiuslikku, tegelikult nina kodust välja pistmatagi. Sina vaene tüdruk, kes on veel nii noor, aga on õnnetu nagu ta oleks juba kurvalt elatud eluga vana.

Oh sina õnnetusehunnik, kes sa oled mina.

Tõusen purustades lage

Kui väga ma ei taha seda elu, mida ma elan. Ei tea, kas olekski sellist elu, mida tahaks. Missugune peaks see olema, et seda tahta. Minus on nii palju kibestumust. Sellest killukesi välja võtta oleks liiga õudne. Mitte, et mu elu oleks õudne. Aga see vangisolek. Piinav. Lõpmatu. Olla kinni pistetud, iseennast raamidesse, ei, kongi surunud, ja samal ajal mängida seda näitemängu, mida nad nimetavad eluks. Et terve see suur maailm ongi puur. Tunda maailma piiratust.

Ei taha rohkem teada. Ma ei mäleta, mis pani mind nõnda arvama. Miks leian, et teadmised teevad õnnetuks? Miks need inimesed, kes teavad vähe on õnnelikumad kui need, kes teavad palju või need, kellelt oodatakakse, et nad palju teavad?

Kole ebaõiglane tundub korraga see olukord kuhu end aeglaselt piinates juhtinud olen. Iga päevaga on vähem maailma, vähem mind.

Kuidas ma saan teada, kes minust saab, kui ma ei tea, kes ma olen?

Miks ma pean teadma, mis minust saab? Miks minult oodatakse, et ma teaks?

Maailm kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama,
Ja mitte sellele, kes unistab, et ta võib teda vallutada, isegi kui ta unistab sellest täiesti põhjendatult.
Olen rohkem unistanud kui Napoleon tegi.
Oma hüpoteetilise südame vastu olen ma surunud rohkem inimkondi kui Kristus,
Ma olen salaja loonud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud.
Aga ma olen ikka pööningutoa-oma, ja võib-olla jäängi pööningutoa-omaks,
Kuigi ma ei ela sugugi pööningutoas;
Ma jään igavesti selleks, kes polnud sündinud sääraste asjade jaoks;
Ma jään igavesti vaid selleks, kellel oli eeldusi;
Ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle uks lahti tehtaks – seina ees, kus polnudki ust,
Kes laulis Lõpmatuse-laulu kuskil kanaaias,
Kes kuulis kuskilt umbeaetud kaevu põhjast Jumala häält.

Pessoa

Suur inimene

Kui vaadata, kuidas kaks kaasaegset keskmist inimest teineteisega käituvad, siis on peaaegu meeleliselt tajutav, kui tihedalt on iga inimene ... ümbritsetud kaitsekihiga, puhtast hingelisest kõrvalekaldumisest, kavatsustest, ängidest ja soovidest kootud võrguga. Kõik need pürgimused on suunatud ebaolulistele eesmärkidele ning eraldavad teda kõigest ülejäänust. Näib, otsekui ei tohiks hing jõuda sõna juurde, otsekui oleks hädavajalik ümbritseda hing tervenisti kõrge hirmu ja häbi taraga. Vaid soovideta armastus võib sellest võrgust läbi murda. Ja kõikjal, kus see võrk lõhutud, vaatab meile otsa hing. ... Väga haruldased on inimesed, kelle hing väljendub juba nende igapäevases jutus. Sellised inimesed on juba midagi enamat kui poeedid, nad on peaaegu pühakud.
Hermann Hesse

Selle lõigu saatis mulle mees, kellega kohtusin üheteistkümnenda klassi lõpus. Istusin Muhust Tallinna suundudes tema autosse. Ja nii vähe tuligi teha, et leida inimene, kes muudaks su elu. Ma sain endale kirjasõbra. Ei tea, kas on piisavalt põhjust, et julgeda teda sõbraks nimetada. Aga ta on kindlasti üks nendest inimestest, kelle kohta julgen väita, et ta tuli mu ellu põhjusega mulle midagi õpetada. Ma ei tea, kas see on veider, aga ma siiani igatsen neid kirju. Ta pani mu taas endasse uskuma. Ja see on midagi, mida suudavad vähesed.

Ma tahtsin alati uskuda, et tal on minu suhtes õigus. Et minus on midagi.

Veider. Aga ma tundsin seda, et ta on suurem inimene, kui enamus teisi, kellega mu elu mind kokku on viinud. Inimene, kes paneb sind uskuma, et ka sina võiksid kunagi suureks saada.