mu lemmik aastaaeg on öö mu lemmiklill on lill

Hommikul unenäost tulles tabab mind pettumuse ja unitustele lähemale astumise vaheline lõhe. Seal olin ma teises maailmas, õnnelik, armunud. Keset tunnetekeeriseid ja siirast rõõmu. Ma ei taha ärgata. Ma surun silmad kinni, tahan edasi magada. Edasi armunud olla. Mis sellest, et need unenägudearmumised on kaduvad, ununevad, ebareaalselt õiglased. Et mingiks hetkeks, mingiteks tundideks mu päevast võin ma jälle tunda neid ilusaid tundeid, mis varem elama panid. Kuidas ma saingi kunagi kedagi süüdistada, et nad ei taha armastada vaid armunud olla. Ma tahaksin ise ka. Kuigi on olnud aegu, kui ma seda ei mõistnud. Ehk seepärast, et ükski mu armumine polnud veel kunagi nõnda üle läinud, et sellest oleks armastus, hoolimine ja vajadus alles jäänud.

Millal võtan ma end kokku ja teen seda, mida ma päriselt tahaks teha? Millal ma teada saan, mida ma päriselt tahan teha? Millal ma lõpetan vabanduste otsimise ja hakkan elama enda, mitte oma lähedaste etteplaneeritud ja etteoodatud elu. Kas tõesti olen ma pidanud niipalju läbi elama või pean veel sama palju pisaraid valama, et ühel päeval oma julgus kokku võtta ja minna seda otsima?

Millal on see päev, kui ma ärkan oma unenäost ning võin seda edasi elada? Kui hommikul ei tule meelde kohutsustevirnad, mida ma kannan, kui kunagi pole tahtnud enda kanda võtta. Millal ma lõpetan need asjad, mis peaks kindlustama mulle mu unistused, kuigi niikaua, kuni olen seotud nendega, olen ma õnnetu? Kas äkki need kohustused ei garanteeri mulle mitte ilusat elu vaid uued ahelad, mis mind edaspidigi õnnetuks teevad?

Õnnetu tüdruk, kes sa otsisid armastust ja leidsid, et sa ei saa kunagi rahuldatud saama. Kes sa jääd, aga võibolla ei jäägi, elu lõpuni otsima täiuslikku, tegelikult nina kodust välja pistmatagi. Sina vaene tüdruk, kes on veel nii noor, aga on õnnetu nagu ta oleks juba kurvalt elatud eluga vana.

Oh sina õnnetusehunnik, kes sa oled mina.