Tõusen purustades lage

Kui väga ma ei taha seda elu, mida ma elan. Ei tea, kas olekski sellist elu, mida tahaks. Missugune peaks see olema, et seda tahta. Minus on nii palju kibestumust. Sellest killukesi välja võtta oleks liiga õudne. Mitte, et mu elu oleks õudne. Aga see vangisolek. Piinav. Lõpmatu. Olla kinni pistetud, iseennast raamidesse, ei, kongi surunud, ja samal ajal mängida seda näitemängu, mida nad nimetavad eluks. Et terve see suur maailm ongi puur. Tunda maailma piiratust.

Ei taha rohkem teada. Ma ei mäleta, mis pani mind nõnda arvama. Miks leian, et teadmised teevad õnnetuks? Miks need inimesed, kes teavad vähe on õnnelikumad kui need, kes teavad palju või need, kellelt oodatakakse, et nad palju teavad?

Kole ebaõiglane tundub korraga see olukord kuhu end aeglaselt piinates juhtinud olen. Iga päevaga on vähem maailma, vähem mind.

Kuidas ma saan teada, kes minust saab, kui ma ei tea, kes ma olen?

Miks ma pean teadma, mis minust saab? Miks minult oodatakse, et ma teaks?