Kuidas süütundeta tundeid tarbida?

Tegelikult olen ma rumal, kui nurriläinud suhteid tagantjärgi idealiseerin. Viimase aasta jooksul olen pettunud juba mitmes endises sümpaatias, kes mingil minevikusunistamise hetkel kuidagi esile kerkisid. Ja eks mulle meeldigi neist mõelda ainult mineviku vormis, just kui loole, millel pole enam mingit märkimisväärset väärtust peale ilusate mälestuste.

Kuid mälestused on sageli, kui mitte alati, ilustavad. Ma ei ootagi, et nad veini ja filmiga ukse taha tuleks või armastust avaldaks. Ainult seda et nad võiks jääda ilusaks mäletuseks, kuskilt lapsepõlve, teismeliseea, nooruse piirimailt, milles vahel unenägudes unistada.

Imelik jah, et kui unenäkku hakkavad ilmuma näod, keda seal ei tohiks olla, siis hakkavad nad tekkima ka klubidesse ja majapidudele ja kooliteele. Ja ühtäkki on nad kõikjal. Ja see unistuse-mälestuse varjund neist hakkab maha kuluma. Sest kui ka mina teen nendega suheldes vigu, siis teevad neid nemad samuti. Ja ma tõesti ei soovi, et keegi leiaks ühtäkki õiguse kätt mu püksitaskutel hoida.

Ja ma ei taha neid pikalt ka saata. Selle mälestuse pärast. Ma tahan, et õhus oleks võimalus, et kuskil on see prints, kes minuga loojangusse ratsutada tahaks.

Las need unistused jääda sama poolikuks kui mu joonistusedki. Et mul poleks julgust neid lõpetada.

Hinges sügeleb

Kas sama paha olemine lahendaks midagi?

Ma pean andestama, kui ma seda kooselu soovin jätkata. Ometi on see nii keeruline.

Ja millegi pärast on mul imelik tunne, et tema on ainuke, kellega mulle tegelikult olla meeldib. Et ma ei oskakski kellegagi end niimoodi tunda. Ja ega seepärast ma olengi oma eelnevad suhted lõpetanud. Sest keemia pole nii tugev, et kokku oleks liiminud. Mida iganes ma hiljem mõtlen.

Eile läks käest ära. Rumaluste piir sai ületatud. Pikaks ajaks. Mitte, et midagi hullu oleks juhtunud. Aga jäi kripeldama.

Läinud

Ma püüan. Tema ei mõista. Mina olen igasuguse usu kaotanud. See laev läks põhja. Kas ta jääb elama?

Tasuta

Mu kolme ja poole kilone kutsikas sõi hommikul omavoliliselt poolt kilo krõbuskeid. Nüüd näeb ta välja nagu hmm.. nagu oleks suuremale melonile pea ja saba külge kasvanud. Arst ütles, et ma ei pea väga muretsema, aga natuke kripeldab küll. See oleks ta esimene päris pättus siis. Kui mõned laadijad ja kõrvaklapid maha arvutada.

Mehetegu.

Muul ajal pean ma ikka veel viha ja ma enam ei teagi kelle peale, kummale neist, see suunatud on. Ma põlgan mõlemaid... Ja siis küsin endalt, kas äkki ma pole ise kunagi kellelgi nii haiget teinud? Äkki kuskil on mõni kuri ja vihane tüdruk, kelle elu mina ära rikkusin? Kes iga õhtu põlgusega minu peale mõtleb? Keda mina ööd läbi kummitan?

Ma ei usu. Ma ei ole nii osav. Ma ei oska isegi enda meest enda kõrval hoida.

Müraks kellegagi lumes (mures)

Anna- Britt ütles Tartu kohta ''Vanad mehed''. Eks ta vist natuke ole. Tõtt ka. Ikka on mõnus tänavatel ekseldes Sõpruse Puiesteed kuulata ja mõelda. Ma armastan lumist talve. Olen juba nende paari päevaga õues rohkem aega veetnud kui tere sügise peale kokku. Urr. Homme saan mantli ka selga. Jope on ka veel puudu. Valisin välja aga raha ei tule enne kui kuu lõppenud ja hinnaralli on läbi. Seega jään vist ilma. Enne peab tööd ka tegema.

Talv võiks maha jääda. Meie hoovi lapsed ei teagi vist enam, mis on porganditega memmed ja lumesõda. Sest nii mitu aastat oleme peaaegu ilma olnud. Igatahes kirevast algkooliseseltskonnast ei silmanud ma hoovipeal ühtegi last silkamas. Kummaline.

Minu tita oli ainuke.

Kes ma sulle olen?

Tead neid kordasid, kui keegi paneb sind sellesse tobedasse situatsiooni nimega ''Kust te teineteist teate?''

Isiklikult ei oska ma kunagi midagi lühidalt ja tabavalt vastata, sest olen suutnud enamused enda sõpradest muretseda kuidagi veidral viisil. Seega klubimüras või pubi baaripukil seda seletama hakata tundub kuidagi tülikas. Niisiis saavadki endistest sümpaatiatest hoopis ''lapsepõlvesõbrad'', kuigi tegelikult jõlguti koos hoopis lapsepõlve hingusaastatel, endistest kallimatest veider tõttvaatamine ja lapsepõlvesõpradest endised klassikaaslased. Imelik.

Mitte, et sellistes olukordades ausus midagi loeks, aga minul isiklikult on küll huvitav kuulata, kuidas inimesed mind siis nimetavad. Kes ma huvitav nende jaoks olen.

Seoses sellega, et Tartus pidi jälle paljusid inimesi kuidagi kaardistama.

Jalutuskäigul

Pakkusin välja, et võiks jalutama minna. Veider, aga ta oli nõus. Mainis, et oli isegi see peale mõtlenud. Imelik. Kas varem sai siis sellised jalutuskäigud kellegi teisega ära jalutatud? Et nüüd kui suvine romanss sai otsa, kõlbab enda vana tüdruk kah?

Ma tõesti ei tea, miks ma selle suhtega enam üritan. Kas ma üldse üritan? Tundub kuidagi aus talle vähemalt võimaluski jätta. Tema mulle vist jättis, kuigi samal ajal kuskil mujal suuremad ja olulisemaid tunded mängus olid. Võimalusena defineerin seda, et ta oma rumala teise naisesse armunud peaga minu kuskile alles jättis. Mitte, et see kuidagi kedagi õnnelikumaks teinud oleks.

Ma ei tea, mis tegelikult juhtus. Tema on oma informatsioonikraanid kinni keeranud, kuigi kui ma tema tegudest õigeid järeldusi teen, siis ta tasapidi on juba palju rohkemaid asju hakanud üles tunnistama. Aga see on nii väike killuke sellest, mida üks halb inimene võib lühikese ajaga korda saata. Ja ma ei taha kuidagi unustada, et kõiges süüdistati mind, pealekauba sõimati mind veel hulluks ja saadeti psühholoogi juurde, et ma saaks siis rahusteid süüa, kui tema kuskil võõras voodis ärkab. Mis on temast tõeliselt vastutulelik.

Aah.

Ma lihtsalt ei suuda andestada. Eriti kui näen et neiu on jälle ta sõbralisti ilmunud.

Kui tal on minuga igav, miks ta siis veel minust kinni hoiab?

Läbi elu

Rasvatihane toskib mu akent ja Tallinn oli palju lumisem kui Tartu. Kaks meest ootas mind kodus. Vähemalt üks neist päriselt. Teine räägib liiga palju, liiga vähe selles tõtt. Aga nad näivad hästi läbi saavat ning vaatavad teineteist aegajalt armukadedalt.

Tartu jäi ikka veel selliseks pisikeseks muinasujutulinnaks, kodutänavaks, natuke pimedaks ja nukraks aga samas nii lootustandvaks. Kui kaua, kui vähe seal ka aega ei veedaks, ikka jääb ta minust kaugele ja kättesaamatuks. Raamatusse, millesse oma argielust sukelduda ja kuhu päevadeks sisse sulada.

Mis sellest, et ma tunnen ennast liiga suurena, et olla väike. Mis sellest, et kõik inimesed, kes kunagi olnud tükike mu hingest, elust, südamest, tunduvad nüüd kauged ja võõrad. Kelle liigutusi ja mõtteid sa pelgad, sest sa tead, et ei tunne enam ei inimesi ega nende mõtteid.

Ma olen lihtsalt nukker, et end selle võõrastava reaalsusega nõnda kokku mäkerdanud olen. Ja mis ma ikka valetan- ma tahan tagasi seda tunnet, mis vanasti magama minnes õnnelikuks tegi. Ja mitte korraks, kaheks, kolmeks. Ma tahaks, et võiksin sellega edasi elada.

Muidu arvas ta, et olen mittemillegitegemise kõrval üllatavalt hea figuuri säilitanud. Ja mina arvasin, et Tartu on teda suuremaks kasvatanud. Mitmes mõttes. Aga ikkagi oli tunne, et ma ei tunne enam sama inimest. Kuigi nüüd on seda tunnet ehk natuke vähem. Tahaks tihemini suhelda. Kellegi ellu kuuluda.

Väikeste valede võrgus vägagi vangis

Kummaline kuidas inimesed põlgavad teisi kõige hullemini vigade pärast, millest nad ise pole osanud tugevamad olla.

Eelarvamused on kõige tugevamad, kui teise situatsioon meenutab sind ennast. Nii on kõige kergem hinnata. Ja kõige kergem eksida. Kõige lihtsam lähedastele haiget teha.

Ma poleks tahtnud kaotada sõpra, kuna lootsin, et tema suudab mõista.

Teine kord olen targem.

Usaldamine on üle hinnatud. Oma probleemidega olen alati üksi.



Kui teen sarnases situatsioonis teistsuguse otsuse, ei pea sa seda mõistma, kui sinu valiku hukkamõistu. Mõnes olukorras lihtsalt pole õigeid vastuseid.

Kas keegi lubaks mul elada?

Elu on vähem, kui paar aastat tagasi. Oleneb muidugi, kuidas keegi elu defineerib. Tegemistena, mis valmistavad rõõmu? Eks ole näha.

Üldiselt tahaksin ma oma elu uuesti elada. Mitte selleks, et midagi teisiti teha. Selleks, et jälle väikestest asjadest rõõmu tunda. Mida vähem ma haiget olin saanud, seda paremini ma seda oskasin.

Mu valikuvõimalused kahanevad iga päeva, iga otsusega. Mitte, et valikuid minema jalutaks. Lihtsalt need väikesed armid hinges, meenutavad, mis saab, kui kipud riskima. Või igal juhul. Haiget saad nagunii.

Kas inimene, kes valib kahest võimalusest selle, kus vähem haiget saab, ei ela?

Kas päevast päeva tiksudes juskui oleksid vana seinakell, nimetatakse eluks?

Ma tahan mägedesse, ma tahan kaljudele, ma tahan ookeanile, suurlinnadesse, katustele, keldritesse, lumelauale ja suuskadele, mootorrattale, lumme. Elada. Sukeldada, surfata, päevitada, oma soengu pärast mitte muretseda. Helesiniseid randu ja lumiseid nõlvasid. Armastada, riskida, nautida, elada...

Miks tundub see võimalik, kuigi samal ajal ma tean, et siin elus on palju inimesi, kes loodavad minult palju enamat, kui elu nautimist. Kes loodavad haridusele, tööle, lastele, kindlale kodule. Ja kes hoiavad mind tasakesti ja hästi salaja kinni. Enda teadmata. Ainult selleks, et ma ei julgeks unistada.

Aga unenägudes luban ma endale ikka neid mägesid, ookeane, ilusaid mehi, üle kantud tähenduses alkohole, mis ei tee hommikuid koledaks.

Unenägudes...

Ta lubas helistada. Ise lubas. Palusin, et ta ei lubaks. Ta ei helista kunagi, kui ta lubab.

Ja ta ei helistanudki.

Mitte, et ma seda kõne väga oodanud oleks. Vaid seepärast, et ta lubadused ei maksa midagi.

Lõhnapoiss

Kust alustada siis, kui oled kõik oma võimalused maha mänginud? Kui eelnev hävitustöö oli nõnda võimas, et väärikalt talle otsa vaataminegi vajab mõnda klaasi veini? Igaksjuhuks soovitaks paari pudelit.

Mitte, et meil kummalgi häbi või halb oleks. Oeh. Ta lihtsalt tuli valel ajal.

Ma nii hirmsasti kahetsen, et ma tegin niimoodi nagu ma tegin.

Mu postkastis pole kunagi kirju, mis muudaksid maailma

Ja juba ma sumpangi Novembris. Kohutav.

Iga korraga, kui teda lihtsalt pole, muutub see lihtsamaks. Teda lihtsalt ei ole. Tal on midagi suuremat, paremat, tähtsamat teha. Ja muidugi. Tegelikult ma saan aru. Kui keegi mulle annaks võimaluse oma elust põgeneda, teeksin seda isegi.

Mis selle juures siis halb on? See, et tema arust on just niimoodi hea. Minus tekitab see muidugi kahtlase väärtusega küsimusi nagu : ''Kas mulle olulistel hetkedel minu kõrvalt puudumine on siis hea?'' Kummaline, et seekord on tema see, kellel on suur armastus. Ja mis kõige kummalisem. Igatsus. Mida ta igatseb? Minema libisevat mind?

No nii palju sellestki. Sest ka armastus ja igatsus on ainult sõnad. Reaalselt neid muidugi ei eksisteeri. Vähemalt ma pole veel märganud.

Kuid vahest on viga hoopis minus?
Äkki ma ei märkagi, kui keegi mind armastab?