See pole enam see, millest unistati

Aga ma tahan võidelda selle suhte eest. Ma ei tea kuidas ega isegi, miks ma seda tahan. Ma tean,et minu hinges on haavad, mis ei parane iial. Aga lõpmatult paremuse, ideaali, täiuslikkuse poole püüdlemine ei saa lõppeda muu kui üksi jäämisega. Kuigi ma tean, et me oleme selles võitluses üksi. Et minu nõrkushood, kus olen end teistele- meie suhtest välja jäävatele inimestele avanud, on muutnud minu tagala ebakindlaks- ja tegelikult ei vajagi ma muud, kui seda, et kasvõi vaid lähedased mind toetaks. Mitte igal võimalikul hetkel noaga selga lööks.

Ma olen jälle suutnud endas mingilaadse enesekindluse kasvatada. Ma olen füüsiliselt endaga väga rahul- ma pole vist isegi aastaid nõnda kena, armas, sale ja särav välja näinud. Hingeliselt annab muidugi veel soovida. Aga loobumine pole võit. Selleks, et võita peab lõpuni vastu pidama. Ja kuigi ma olen vihane, pettunud, haavunud, leian ma endas jõudu, mis ütleb, et ma pean endale, talle, kõigile pealtvaatajatele selgeks tegema, et mina olen parim. Et minuga ei maksa jamasid korraldada. Sest need maksavad rängalt tagasi.

Ma tahaks sellele tüdrukule öelda, mida ta tegi. Et ma ei ole kerge vastane. Et ma teen ka haiget. Aga ma ei suuda nii madalale laskuda. See on tema probleem. Minu oma peab end veel tõestama. Ja jäämagi tõestama. Sest ilma usalduseta suhe ei või kaugele viia. Ja pealegi pole see ainus probleem, mis meid takistab.

Tuleb keegi uus vaadata. Aga kas uus on parem? Aeg on näidanud, et enamus mehed on detailidele taandades alati vigadega. Ja mis muutuks, kui iga järgmine mees mind milleski samamoodi pettuma paneks? Ma tean, et ma olen nõudlik. Ja nõudlikkus tähendabki alati ainult seda, et see, kes haiget saab olen mina. Ma olen liiga palju näinud, et uskuda täiuslikkusesse.

Ja varsti saab ka noorus läbi.

Kord küsis üks inimene, mis ma kuueteistkümne aastasele endale tarkuseteraks kaasa annaksin. Toorkord ei osanud ma ennast kuidagi 16 aastase endaga isegi vastandada- see oli ju nõnda alles ja pealegi veel üks parimaid aastaid mu senises elus. Vahel ma kahtlen, äkki ma tegin tollal paljusid asju isegi õigemini, kui leian end praegu tegemas- ma polnud veel haiget saanud ega nõnda kannatanud. Mitte, et ma enam ei usuks, et elu tuleb ilus, aga sellel hetkel ei osanud ma selles isegi kahelda. Ma tean, et ma poleks tol hetkel kedagi kuulanud, ka mitte ennast kolm-neli aastat vanemana. Aga kui küsida nõnda, mida oleksin tahtnud tol eluaastal teisiti teha, muutub küsimus natuke kergemaks.

Ma oleks tahtnud, et ma tollel talvel ühe poisiga käsikäes lumetormi trotsides oleksin temast natuke kõvemini kinni hoidnud. Sest siiani leian end vahel oma rutakat äraminekut ja loobumist kahetsemas. Tollal ei saanud aru, et mind häirivad vead on tegelikult minu, mitte tema omad. Et kunagi ma olen nukker, et maailmas nõnda vähe selliseid inimesi leidub. Sest kõige hirmsam on haiget teha inimestele, kui seda vääriksin hoopis mina.

Ma oleksin tahtnud teada, et litsmeeste südamete võitmine on ainult hetkeline lõbustus-sulle võib küll tunduda, et suudad neid muuta, ümber oma saleda sõrme keerata, aga tegelikult teevad seda hoopis nemad sinuga. Ja kui sa ei saa isegi haiget, siis tühjus ja mõttetus jääb ikkagi hinge häirima. Pealegi kaotad niimoodi palju häid sõpru.

Ma oleksin tahtnud, et kuueteistkümnenda eluaasta lõpus oleksin teadnud, et poisse, kellega ei saanud asja isegi su piltilusatel ja veetlevatel sõbrannadel, ei ole hea oma südamesse lasta. Nad teevad seal seitsme kuu pikkuse hävitustöö, mille tagajärjel kaotad kõik millesse üldse kunagi uskusid. Kuigi see jääb juba seitsmeteistkümnendasse eluaastasse.


Peale suhete polegi mu elus suuremat sorti eksimusi. ´Tol hetkel ma vähemalt elasin.

Lihtsalt ei tea

Kas otsida täiuslikkust või leppida sellega, mis sul on?

Mina enam ei tea.

Tsiteerides elu

Üks võrratu inimene mu elust tsiteeris mulle kunagi Hamyngway'd:

"Aga naine on raske olla. Mida paremini Sa mehesse suhtud ja mida rohkem sa näitad, et Sa teda armastad, seda kiiremini ta sust ära tüdineb.Tundub, et parematel meestel peab olema palju naisi, aga jube raske on etendada paljusid naisi, ja kui ta sellest ära tüdineb, võtab keegi lihtne ta ära."

E.Hemingway "Kellel on ja kellel pole"

Ja neil mõlemal oli õigus. Jube raske on etendada paljusid naisi. Olen ka ise juba ammu tõdenud, et isegi kui kõik räägivad ja unistavad näha enda kõrval kedagi põnevat, erilist, väsimatut, siis lõpuks leiavad nad ikkagi kellegi, kellega on turvaline ja soe. Isegi kui nad peavad selleks inimesi muutma.

Ma ei jaksa enam olla hea. Tunnen, et selle eest saab ainult karistada.

Ajatu romantika

Istusin täna kahe magamata ööga Odessa väga ajast ja arust lennujaama nurga taga ja nutsin. Et ma tegelikult mõistan, kui lihtne oleks lahendus kõrvalvaataja jaoks. Ja ma ei mõista, miks on see mulle nii raske .

Ma väärin olema õnnelik. Ma väärin. Pean saama. Ja korraks, vahel, mingiteks hetkedeks ma suudangi seda. Aga millalgi tuleb alati hommik. Või pisarad, argielu. Probleemid. Kõik on uuesti hall ning pilvine.

Prussakad ronisid mööda 30 kraadise öö seinu. Ainult mina, nemad ja pisarad. Mingil hetkel ta tuli. Võttis mult ümbert kinni. Nii, et paha hakkaski ununema.

Aga ma ei saa paha unustada, kui see mulle iga kord talle otsa vaadates südamest tüki hammustab.

Ma ei suuda enam usaldada. Ma ei suuda isegi andestada.

Luule ei pea riimuma, kui tunded ei pane laulma

Küürides seebiga nahka,
ja kui pesen õhtust,
hommikust nägu,
kipub ta maitse mu keelele,
kuigi suu polnud praokil
ja veel polnud maitsenud huuli.

Mu nahk on liiga õhuke,
et võidelda maailmaga.
Äkki peabki nõnda olema,
et mina saan haiget,
et seebist tuleb kibe maitse,
ning armastusest valu,
ja ülejäänu saavad teised endale.

Terava keelega mees,

ära sa sisse lõika;

haav võib selline tulla,

et ükski roht ei mõika.

Viiding

Kui jäädakse kõigest ilma

Naljakas, et mul on peale nädalavahetust tunne justkui vaevaks mind pohmell. Vaatamata sellele, et ma tilkagi ei joonud. Ainult rahusteid sõin palju. Kas liiga palju, seda ma ei usu. Ometigi oli voodi ainuke koht, kus nad aitasid - sain nutmise asemel vähemalt mõned tunnid magatutki.

See on nii kummaline- ma tahan asjad selgeks rääkida, probleemini jõuda, selle lahendada. Tema leiab, et kõik mis tuleb peale kahe pisara on üleliigne. Et ma laseks lahti, et ma ei muretseks, mõtleks, tunneks.

Jah, ta ütles: '' Ära mõtle.'' Ja kontekst polnud üldse kitsas.

Aga kuidas ma saan üle olla enda petmisest? Usalduse kuritarvitamisest. Kuidas ma saaks mitte mõelda, tunda, muretseda?

Tõesti tundsin, et hakkab paremini minema. Suutsin olla mõistvam, vähem ahistav, usaldav, isegi toetav, kui jalad enam ei kandnud. Ja ma tõesti uskusin, et midagi muutub. Kasvõi, kui see muutus peab olema ainult minus. Aga vastutasuks ma sain eluaegse trauma, mida võin tahes või tahtmata kaasa võtta enda edastistesse suhetesse.

Ta vabandas. Väitis, et tegelikult hoolib. Aga ma millegi pärast ei suuda siin selle tüli uksi kinni lüüa ja edasi minna. See piinab edasi.

Kas ma teen vea?

Ta võttis viimase, mis võtta andis. Ta võttis mult viimasegi usalduse tema vastu.

Kuidas õppida elama koos inimesega, keda sa ei usalda, kellest sa samas ei suuda loobuda ja kes oma mõistmistmööda pole kunagi eksinud?

Kuidas suhtuda inimesesse, kes sahkerdab teise tüdrukuga ja käib salaja terveks nädalavahetuseks tema sünnipäeval? Minule muinasjuttu luuletades ja lõpuks veel kaheks päevaks märku andmata ära kaududes.

Tema ei tahtnud mu vingumist kuulata.

Ma ei oska enam mitte midagi teha. Ta küll ütleb, et ma ei ole siin absoluutselt enesekriitiline aga mina küsin, et kas te olete näinud suuremat rumalust, kui see millise armastuse, austuse, kirega ma teda kaitsen. Ma ei lase kunagi kellelgi tema kohta pahasti öelda. Ma ei luba tänitada, et ma peaks loobuma. Ma tõesti uskusin temasse. Ma usaldasin.

Aga mis ma nüüd teen?

Sest elu on selline

Lugesin Viidingut, võtsin päikest ja ootan teisipäeva. Siis on Ukraina ja puhkus:)