Lihtsalt ei tea
Kas otsida täiuslikkust või leppida sellega, mis sul on?
Mina enam ei tea.
skip to main |
skip to sidebar
tüdrukust, kes uskus muinasjutte
Ikka viib uudishimu vahel võõra tüdruku blogi, ellu mis oma radadel eksleb?
Sa üllatad mind ikka veel.
Sa üllatad mind ikka veel.
minevik
- January 2015 (1)
- January 2010 (1)
- October 2009 (2)
- September 2009 (3)
- August 2009 (10)
- June 2009 (4)
- May 2009 (8)
- April 2009 (3)
- March 2009 (4)
- February 2009 (3)
- January 2009 (7)
- December 2008 (10)
- November 2008 (13)
- October 2008 (8)
- September 2008 (13)
- August 2008 (10)
- July 2008 (6)
- June 2008 (12)
- May 2008 (4)
- April 2008 (7)
- March 2008 (9)
- February 2008 (6)
- January 2008 (18)
- December 2007 (9)
- November 2007 (12)
- October 2007 (19)
- September 2007 (14)
- August 2007 (12)
- July 2007 (12)
- June 2007 (11)
- May 2007 (15)
- April 2007 (18)
- March 2007 (12)
- February 2007 (5)
- January 2007 (19)
- December 2006 (14)
- November 2006 (16)
- October 2006 (12)
- September 2006 (17)
- August 2006 (22)
- July 2006 (8)
- June 2006 (5)
- May 2006 (10)
- April 2006 (14)
- March 2006 (16)
- February 2006 (17)
Imede õu
6 comments:
lepi sellega, mida sa muuta ei suuda.
praegu on see sinu kätes. või peas? või tahtmises? või tugevuses?
mis iganes.
see on teatud mõttes rõhuv, kuidas sa aina väiksemaks jääd.
varsti on peatvaatajad ka saalist
kadunud.
kui ise ei aita, siis loobuvad nemadki.
ainult kõige lähedasemad suudavad su kõrval tugevaks jääda.
kui nii edasi.
ehk.
pagan võtaks, millal sa sinna kõige põhja välja jõuad?
siis oled päästetud.
Publik pole peamine:)
Aga mis sa mõtled sellega, et on rõhuv, kuidas ma aina väiksemaks jään?
Sa ei pea täiuslikkuse poole püüdlema, ka NORMAALNE oleks antud juhul erakordselt suur samm paremuse poole.
offfkoors, kvantiteet pole tõesti oluline.
olgu või üks, aga olgu tõeline.
päris üksi on kindlasti raske.
no mis mõttes, mis mõttes.
kurb on, kui keegi on kurb.
kui kellegi on valus.
pealt vaadata ja kuulata võib teinekord raskemgi olla, kui ise sees rabeleda.
"kolm päevikut" tuleb meelde.
If you try the best you can
best you can is good enough
Ärge unustage, et mu elus on ka kõrghetki, mis alati ennast kajastama ei kutsu. Sest kurbus on kandev aga õnnetunne selle kõige kõrval annab alati lootust ja jõudu juurde. Ma tahan ja suudan vastu panna. Muidugi on oma roll mängida rohtudel, mis peaks mind depressioonist välja juhtima. Aga veel aastakeseks jäävad nad minu kõrvale toetavaks jõuks, hiljem ma tunnen, et mul ei jää muud üle kui võidelda ja rabeleda, et mitte sügavikku jõuda. Sest mul on põhjas olemise vastu nõrkus- harjudes võin ma neid isegi nautima õppida. Ja sellel hetkel kaob mu lootus ja soov leida midagi paremat.
Post a Comment