Jätta vingumine ja olla õnnelik sellega, mis meil on. Tal on natuke õigus. Ma vahel tahan õnnetu olla. Aga tegelikult on meil ilus, kui ma head nägu teen. Siis ongi nagu elu natuke ilusam. Kuigi hing ütleb, et näitlemine ei vii kaugemale, kui tõde. Ta võib ainult õnnetumaks teha.
Aga ma parem mõtlen ilusa peale ja naeratan.
Elul on meil nii palju head pakkuda, miks me siis just halvale tähelepanu pöörame?
Mis sellest, et käitun nagu kõik oleks korras. See ei loe. Mu hing on katki. Ja tema ei näe seda. Ta ei näe, et ma olen nukker. Et ma olen pettunud. Et mul on valus. Ta lihtsalt ei näe. Tema arust on temal õigus. Ja minu arust ei saa mitte mingil viisil mitte kellelegi haiget tegemine kuidagi õigustatud olla.
Ma aina küsin endalt, miks ma peaksin teda uskuma? Mis hea pärast ma peaks? Äkki ma ainult petangi end. Äkki ma tõesti väärin enda kõrvale rohkem kui lihtsalt kedagi, kellega mul on tore. Vaid kedagi, kes austab ja armastab mulle haiget tegemata.
Kõige selle tippu olen tema sõnul hoopis mina see rumal, kes teda usaldab. Ja siis imestab, miks ma nutan, kui tema mulle valetab.
Tsirkus
Kui erinevad võivad olla kaks järjestikust õhtut. Ööd. Kui esimesel tantsime õhtu hommikuks, naerame, jutustame, armastame. Järgmisel istun tunde üksi ja ootan teepeal kaduma läinud meest, kes pidi tulema vara, aga jõudis hilja. Ainult seepärast, et meil pole võtmeid. Ja ainult seepärast, et ta suvatseb koduteel ära eksida.
Ma olin nii vihane ja kuri. Mis õigusega pean mina ootama ja nutma`?
Eile oli küllaltki ilus päev. Väga soe muidugi ei olnud, aga päikesepaisteline ilm ja kuskil toimuvad tudengipäevad viisid meie kolmepealise seltskonna väikese siidri kõrvale parki istuma. Iseasi, kas avalikus kohas joomine ilus on, vahet pole siis kas salaja nagu meie või avalikult nagu osa muust rahvast. Aga see selleks. Nii juhtus. Valisime väiksema nurgakese ühel küllaltki pikal pingil, et me kedagi teist ei häiriks. Jõudsime tunnikese istuda ja elufilosoofilistel teemadel rahulikult jutustada, kuni meie pingile sättisid end kolm vene keelt kõnelevat noort. Ma ei tea, kas on ilus võõraste inimeste kõrvale pingi seljatoele, mitte pingile, istuda, aga tean, et kindlasti pole ilus nende nina all plastpudelist kanget õlu juua ja neile näkku suitsetada. Isegi kui nende saabumisel mõtlesime jutu lõpuni rääkida ja alles hiljem minema hakata, siis viimase vastu polnud meil midagi pakkuda. Eks me siis võtsime oma kotid ja valisime jutustamiseks teise koha.
Mida ma tahan öelda. Kas me käitusime õigesti, et loobusime? Kas nemad käitusid õigesti, kui tulid meid ära ajama? Kas selle käitumise järgi võib öelda, et ma kiusan teise emakeelega noori? Või kiusab hoopis tema mind?
Minu kokkupuude noortega, kes kodus räägivad vene keelt on olnud väga kahtepidine. Mul jagub palju tuttavaid, kes on meie kui eestlaste hulka sulanud ja igapäevases suhtlemises ei teeks ükski kõrvaltvaataja vahet, kas nad on eesti või venekeelsed. Mul on mõningad tuttavad, kes küll õppinud vene koolis, aga tahavad ja oskavad minuga ka eesti keeles rääkida. Mul on tuttavaid, kes ei oska meie emakeelt, kuid kes on selle üle väga kurvad ja tahaksid seda muuta. Nemad võtan ma omaks. Ma ei käitu nendega nagu ''teistega'', vaid võtan neid nagu igat teist.
Aga kui kohtan tänaval noori, kes käituvad minuga ilma põhjusta ebaviisakalt, ainukeseks põhjuseks see, et ma räägin sõpradega teises keeles kui nemad, siis loon ma alateadvuses neist pildi kui ''teistest''. Nendest inimesest, kes ei taha meie hulka sulandud. Sellistest, kes tahavadki ''teised'' olla. Ja siin teen ma vea. Ma ei tohiks sildistada. Aga nad ise sunnivad mind selleks.
Minu seisukohast tekib küsimus- kas ainult eestlane on süüdi, et osa vene keelt rääkivast rahvasgtikust ei integreeru?
Nb: Ma olen kindel, et ka eestlaste hulgas on palju inimesi, kes vähemrahvust koledate kommetega ehmatavad. Nemad peaks selle peale mõtlema- miks me käitume ise samamoodi nagu meile tehtakse? Juba vanarahavas teadis, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Vihast rohkem ajab vastase segadusse see, kui teda austad.
''Kardan sind? Jah, ma kardan sind. Sa käitud nii, nagu me jääksime me igavesti kokku. Sa käitud nii, nagu oleks oleks olemas lõputu nauding ja lõputa aeg. Kuidas saan mina seda teada. Minu kogemuse järgi saab aeg alati otsa. Teoorias on sul õigus. Kvantfüüsikutel on õigus. Lõputu aeg. Tegelikkuses kanname mõlemad kella. Kui me suhtes kiirustan siis seetõttu, et ma kardan selle pärast. Ma kardan, et sul on uks, mida mina ei näe, ja et iga hetk võib see avaneda ja sa oled kadunud. Ja edasi? Kust leian mina salakäigu? Minu jaoks on need ikka needsamad neli seina.''
''Mida teha? Jääda temaga koju ja vihata iga hetke ja panna vaikselt käima tema vihkamise mootor? Mõelda välja mingi vabandus ja minna välja? Rääkida talle tõtt ja minna välja? Ma ei saa täiesti omatahtsi käituda, suhted seisnevad kompromissides. Andmises ja saamises. Võibolla ei taha ma kodus olla, aga tema tahab, et ma oleksin kodus. Ma peaksin seda rõõmuga tegema. See teeb meid tugevamaks ja mõnusamaks. Nii ma tema kõrval lamades mõtlesin, ja kui tal oligi hirm, ei näidanud ta nendel öötundidel midagi välja. Vaatasin, kuidas ta lamab usaldavalt sealsamas kohas, kus ta juba palju öid oli lamanud. Saab see voodi olla ebausaldusväärne?''
Jeanette Winterson ''Kehale kirjutatud''
Olen aastatega midagi õppinud. Kasvanud suuremaks, targemaks, ahnemaks... arglikumaks. Ma ei räägi enam nii palju, kui see oli kombeks. Ma ei laota oma elu iga võõra ees lahti nagu piknikukorvi päikesepaistelise jalgrattasõidu lõunapausil. Vaevalt, et ma rääkimist pelgan. Ma häbenen väljasõite. Häbenen minna.
Isegi need, kes alati mu kõrval on olnud, nendivad, et laps mu näos on ära kadunud. Keegi nukram ja pelglikum on asemele kolinud.
Kui koju sõidan, (sinna, kus tema veel magab ja minul magada ei lasknud), kaob mul isu kohale jõuda. Aeg võiks sulguda. Mina edasi sõita. Vaadata inimesi, tänavaid. Iseendaga olla. Aga kui ma ütleks, et ma olin ära? See oleks valetamine. Ja veel enam kui tema valesid, vihkan ma enda omi.
Ja need väsinud peod. Nendes vestlustes pole kiindumust. Nende klaasidest on raske rüübata. Rääkimata filosofeerimisest või joogi kõrvale millegi peale inimeste kritiseerimisest. Seal ei ole uusi ideid ega põnevaid seiklusi. Ja kui vahel ka on, siis kaovad nad oma üksindusse.
Kuhu sai igapäevane seiklus? Miks muutus ta reedeõhtuseks pubiks? Stsenaariumiks, mis õhtust õhtusse kordub. Miks isegi igavusest sai omaette tegevus, et võimalikult palju klaase tühjaks juua?
Kas ma pean väliste muutuste järgi ka sisemiselt muutuma? Või võitlema ning igavesti seiklema?
Aga kui sisetunde jälgimine võtaks ära kõik, mis mulle üldse jäänud on?
Nii kerge on end välja vihastada. Lihtsalt saad vihaseks ja kõht tõmbub krampi ja kulm kortsu. Muud ei lähegi vaja, et muremõtted pähe tuleks. Ja terve õhtu ongi rikutud.
Osav.
Mõned teod teevad haiget ja valu. Kuigi neil poleks õigust seda teha. Kuna tegelikult pole neil tähendustki. Nad lihtsalt on. Ja ei tähenda midagi.
Unistuse ja igatsuse kuminast kõrvades, on saamas reaalsus. Vähemalt hommikustel tänavatel jalutades on teda rohkem mu põskedel, kui mõtetes ja igatsustes.
Äkki antakse mulle kord veel võimalus olla väike?
