Emotsionaalselt litsakas

Tüdrukust, kelle elust on läbi käinud rohkem armumisi, kui suudab kokku lugeda. Ta investeeris liblikatesse. Seejuures Vähimagi raskuse puhul lendas minema. Sest armumine pidi olema vabadus, mitte kohustus lahendada probleeme. Ma ei soovinudki enamjuhtudel, et nood suhted virelema jääks. Ma teadsin, et peaksin ma vaid nurga taha vaatama ja seal võlub mind uus ilus naeratus. Ja seejuures sain alati kõik mida ma tahtsin. Ma ei tea miks, aga poistele avaldasin ma alati muljet. Ma olin vaba, kompleksideta, ambitsioonikas ning tark ja oskasin alati õigel ajal naerda. Sageli jätsin endast väga ausa ja avatud tüdruku mulje. Sellise, kes armastab lõbutseda, kuid kellel on põhimõtted, mida ta ei peta. Kuigi jah, kõige nende nägude tegemise taga jätsin ma alati palju rääkimata.

iluasi.wordpress.com

war hero

Iseenesest pole asjad kõige paremini. Tuju on küllaltki hea, kuid midagi on valesti. Olen siiani veel kodutu ja selline elu väsitab päris hirmsasti. Südametunnistus ei luba ka sõpru koormata, seega tunnen end seetõttu küllaltki halvasti. Üldiselt on häid asju päris palju. Koolis läheb mul hästi ja inimesed on lahedad. Võibolla saab kunagi varsti ka oma toa. See teeks paljud asjad lihtsamaks ja annaks endaga olemise ruumi.

Hingel on ka natuke probleeme. Vanad asjad. Ma ei tea, miks nad mind häirivad. Näen halbu unenägusid ja omaksin nagu samu probleeme, mis varem. Kuigi me pole juba ammu koos. Muidugi on siin Tartus paar inimest, kes mind oma kohalolekuga pidavalt endast välja viivad. Need halvad jõud, kes minu suhte üldse sellisesse punkti, nagu ta jõudis, viisid. Raske on pidevalt nende hingamist oma kuklal tunda, aga pean sellega harjuma, pean olema tugevam. Ma ei ole enam ju see tüdruk, kellena nad mind vihkasind. Ma loobusin nende kasuks ju kelleski, kellest ma väga hoolisin. Nad peaks olema õnnelikud. Oeh. Kas tõesti pole ma unenägudes oma suhtest veel lahti lasknud?

Augustist on areenile ilmunud üks uus mees. Kuid ma olen arg ja ebakindel. Kuigi ta mulle meeldib. Kaitsereaktsioon on liiga tugev. Pean sellest läbi murdma? Ma ei taha enam haiget saada. Venitan sellega niikaua, kuni tunnen, et see on õige. Neil peab ka põnev olema. Tõenäoliselt vajub seegi kuskile sekelduste taha ja ununeb. Kuigi loodan, et mitte.

Tahaksin oma kodu, mitte teiste diivaneid. Ei, mitte, et ma tänulik poleks, et nad seda mulle pakkunud on. Aga, keeruline see elu. Siiski hoian nina püsti ja loodan parimat. Küll asjad kord korda saavad.

Kas on meie vahel näiteks mingid tõkked - mõtlen kohvitass või keegi, kes on veel? Või segavad meid võõrad põhimõtted või olemegi teineteise teel?

''Sest oled sa tundnud palju inimesi, kes sinu enese valgust sulle tagasi peegeldaksid? Inimesed sarnanevad enamasti- tõrvikutega, mis leegitsevad niikaua, kuni nad kustuvad. Kui harva võtavad teiste inimeste näod vastu ja heidavad tagasi meie oma ilme, meie oma kõige südamelähedasema, väreleva mõtte!''

Paljud ütleksid, et ma tegin jälle seda, mida kunagi kõige paremini oskasin- ma põgenesin. Alustasin uuelt lehelt, uute võimaluste, uute inimestega. Suurel määral. Olin äkiline ja jätsin enda isekuses maha inimesed, kes minu peale lootsid ja jooksin minema sinna, kus veel probleeme, kohustusi, valu pole. Seega püüan ka oma elu siin nõnda elada, et end kellegagi pikalt ega suurte lubadustega ei seo. Ma ei taha jälle haiget saada ja kui ma midagi ei looda, ei saa ka millestki ilma jääda. Loobun unistamast või mõningate sihtmärkide püstitamisest. Loobun kõigest, mis mind Tallinnas hoidis. Mitte sellest, mis mind sinna tagasi ootab, aga sellest, millest siiani takistus sai.

Ja luban end ka Tartust sügavalt eemal olla. Hakkan pealiskaudseks, isekaks, vabaks... Ja ei lase end siduda. Tean, et see on minust nõrk- pidevalt oma probleemide eest jooksmine, unistamine langusteta elust... Aga teisest küljest üks kivi mu kodarates ning juba lömitaksin näoli poris. Tahan tugevaks, südametuks kasvada. Et mu hing poleks läbikäiguhoov, nagu ma siiani kõik endale lähedale olen lasknud. Oh, ma tean, kui rumal on seda teha, sest ma ei taha seda teha. Aga hirmu ees nõnda emotsionaalse jalgealusta edasi elada, nagu seda viimastel aastatel tegin. Ma ei suuda enam. Mingid piirid peab enesele looma. Ja isegi kui teen seda enda sulgemisega. Võibolla on see kõik ainult teooria.

Ma lasen elul minna. Ei hoia enam kellestki ega millestki kinni. Kui elu sunnib meid loobuma mõnest sõprusest, mõnest kallimast, inimestest, kes kaovad mõnel kurvemal kombel, kui meie enese soov, nende mälestustest ... Siis tuleb seda teha.

Muidugi on kõik parem. Ma põgenesin ja siin olles olen ma kõigest ärritavast eemal. Aga ikkagi on kuidagi tühi olla. Ma ei osanud karta, et see mu hinge augu jätab. See pidi olema midagi ebaolulist, tühist ... nagu ta püüdis end lõpuks väljendada.

Unistuste piirimail

Kindlas veendumuses, et kuigi ööpimedus kiiresti süveneb, on uus päikesetõus ikka lähemal

Ei ole raha, meeletut õppimissoovi, elamist ainult koer ja soov elus midagi muuta. Kolin vähemalt pooleks aastaks Tartusse. Esialgu sõprade juurde diivanile, sinna jõudes mõtlen edasi. Käin külalisüliõplasena loengutes ja otsin, äkki leian mõne tööotsagi. Seega läheb kiireks.

Huvitav, mis saama hakkab.

aga kuidas ma küll teda tookord armastasin!

Tule tee mulle pai. Et seda valu, seda igatsust poleks.

Endast on hale.

See on alati raske. Olenemata. Ma ei suuda lasta lähedale kedagi, kes oleks natukenegi ''vale''. Kui pole automaatset keemiat, märki, et siit võib midagi tulla. Lihtsalt ei jaksa ennast panna suhetesse, millesse algusest peale sajaprotsendiliselt ei usu. Meelsamini kaotan võitluses tunde eest, kui hakkan võitlema, et tunnet tekitada. Tunnet, nagu meil oli. Tunnet nagu me oleks juba aastaid sõbrad olnud. Seda ei teki igaühega. Seda ei teki peaaegu et mitte kellegagi. Kas ma olen oma aktsiad liiga kalliks ajanud? Kas ma peaks inimesi lähedale laskma ja neile võimaluse andma?

Aeg on näidanud, et saan kõrvetada.

Ma vajasin teda enda kõrvale, kui mul valus oli. Nüüd teda pole. Ta ei hooligi. Nagu mind polekski kunagi olnud.

Võibolla mind polegi kunagi olnud?

Tüdruk aga ootas teda piinava ärevusega ning alles mehe naeratus andis talle hingerahu tagasi

Ja nüüd kriibib see väike armumine mind seest katki. Miks ometi? Tahaks tunnete volüüminupu mõneks ajaks nulli keerata ja lihtsalt vabadust nautida. Aga ei. Mina ei suuda. Ma alati pean leidma endale midagi, mis kõik hea ära rikuks ja haiget teeks.

Ikka veel olen katki.

Üksi on nii hirmus.

I wonder how, I wonder why yesterday you told me about blue, blue sky

Mingil viisil olen ma leidnud lohutust lõbutsemisest. Ja ausalt öeldes- olen ma selle viimase kuu aja jooksul olnud palju õnnelikum kui pikka pikka aega üldse arvasin end suutvat. Mis sellest, et väikesed okkad teevad hingele haiget, aga üldiselt võin ka oma toas ringi hüpata ja isegi koer tahab minuga tantsida.

Sõbrad tunnevad juba initsatiivselt, et minuga on midagi ja tulevad kuskilt tagasi, kuhu nad viimasteks aastateks unustanud olin.

Et ma tegelikult olen rõõmus ja õnnelik tüdruk. Lihtsalt armastuse võtan südamesse.

Et olla lihtne, ajada mehi hulluks, naerda ja lõbutseda- tuleb teha seda mida sa kõige paremini oskad ja hing on rahul!

Lihtsalt ei oska õnnelik olla. Ei oska. Lihtsalt. Ei oska. Pole parata.



Hing on katki. Ja üllataval kombel hoopis kellegi teise pärast. Ja imelik oleks kellelegi tunnistada kui sügavalt ma kiindusin. Imelikult. Ebaloogiliselt. Miks? Lootsin, et siis ei saa haiget? Ma olen ikka rumal. Meenutab järjekordselt Joeli. Ma ei saa sellestki vist kunagi üle. Ja ma ei kiindu igaühte. Hing valib välja ja minult ei küsi. Küll ma olen ikka rumal. Mikss?



Mehi on jalaga segada. Mitte, et see praegu mingit rolli mängiks. Ma ei taha end enam siduda. Juba sain karistada...

Ei jaksa oodata. Selle peatüki lõppu. Õnnelikku lõppu. Millal mina kunagi õnneliku lõpu saanud olen? Loodsin, et valu läheb ära. Unustasin, et võin valutada ka millegi muu tõttu.



Nad on vale kujuga.

Valu hakkab kuluma.



Mingitel hetkedel olen õnnelikum, kui mitme aasta jooksul ... Raske on harjuda. Aga suvi ja tüdrukud ja peod ja MINA. Nad on tagasi. Kuigi salaja olen ma natuke kurb, olen hinges rõõmus. Ma otsin lohutust ja tahan valu maha kulutada.



Püüan mõnda aega vallaline olla. Ajan mõne poisi hulluks.

Kõikjal ootab elu, kõikjal õitseb tulevik, meie aga näeme sellest alati vaid pisukest osa ja trambime ülejäänul pidevalt jalgadega.

Nii raske on. Tühjus. Mitte midagi. Mida armastada. Mida ihaldada. Midagi vihata. Isegi midagi taga igatseda pole.

Miks on ''eluonkole'' nii pidev. Miks? Üleeile tundus korraks. Et elu võib ka nautida. Aga kui tuleb hommik ja reaalsus. Mina enam ei oska. Ma lihtsalt ei oska. Ma kardan.

Ma kardan üksi jääda.

Jooksen mõne sõbraga peolt peole ja üritan end unustada. Kole. Tean, et see pole õige viis. Aga üksi kodus nutta. See on ka vale.

Ja temal on ükskõik. Nagu poleks neid aastaid kunagi olnudki.

ja sellal kui ta kartis, oli ta seesmiselt ometi lõpmata rõõmus

Sellest armumisest.

Muidugi tahaks pea ees järgmisesse suhtesse hüpata. Oleks kergem. Üle saada. Mitte üksi olla. Millelegi muule mõelda. Aga. Ma ei tea. Liiga keeruline. Ma ei taha kellelegi haiget teha. Ma ei taha endale haiget teha. Aga uuesti suhet ehitama hakates ja parimat lootes võib juhtuda, et mu liivalossist saab suurema laine ohver ja lõpuks olen jälle mina see, kes on õnnetu. Miks ma seda kardan? Miks? Miks ma olen valmis ainult kindla peale minema?

Me võtame aeglaselt, ei kiirusta, rutta, ei kuuluta maailmale. Võibolla on see tark tegu? Või jätab selline suhe mind nälga? Mina, kes ma olen harjunud kaisuga igal ööl, kes ootab poissi kellele saaks helistada millal tuju tuleb. Ma ei taha olla ettevaatlik. Ma tahaks, et me oleks pööraselt mitte ettevaatlikult armunud. Niimoodi mõeldes ma kahtlen, kas sellest üldse midagi peale ilusate naeratuste saab. Aga tema ei taha ka, et ma teda mittetõsiselt võtaks.

Et ma ei saa temast aru. Ma tean, et meil on palju kaotada. Et kokkuvõttes peame me ikkagi väga paljuga riskima. Aga teisalt jääb mulle mulje, et ta pole selles kindel. Asja graafikust maha ta ka võtta ei taha, kuigi kõige sagedamini arvan, et just see oleks kõige parem lahendus. Meil on mõlemal pidurid peal. Ja kuigi ma vist tõesti olen armunud, tunnen et see pidurdamine ''kulutab tulekivi, mis me vahel sädemeid lööb.'' Ta tahab jonnakalt ikkagi proovida- ise kaheldes ja nõnda suuri riske võttes. Ta käitub ebaloogiliselt.

Meenutab mind, kui ma kõik poisid pika ninaga jätsin, sest end siduda ei julgenud.

Kas ta kardab mu lõksu langeda?
Kas ma jään nälga?

But it breaks my heart

Võtsin julguse kokku. Ütlesin talle. Seda mida ta ammu teadis. Et olen õnnetu. Et ei oska enam.

Ma ei ole temast ilma. Sest ta ei taha või oska minust loobuda. Aga üksinda magama jäädes. Üksinda ärgates. Päris üksinda. Mitte täna õhtul üksinda. Üksinda on kohutav. Ma oleks nagu laps, kes peab ära kolima. Kõik maha jätma. Lubadused- et helistatakse, kirjutatakse, ollakse teineteisele olemas. Võibolla alguses ollakse. Aga mingil hetkel sulavad needki suhted. Korraga jääda ilma kõigest mis mul oli- soojast voodist, sõbrast kellele saab alati helistada. Inimesest, kes teeb oma esimesed plaanid alati sinuga. Kellestki, kes pühib su pisaraid, isegi kui põhjus on tema. Temast, kellega koos vaikida.

Ei suuda isegi asju kokku pakkida. Ja ma ei taha isegi asju, mis on tema juures. Hambaharja või fööni või riideid. Raamatuid, tekke, arvutit. Ma tahaks, et ma tal iga päev meeles oleksin. Ma olen alatult isekas. Kohutavalt.

Ma nutan. Mitte valu vaid kahetsuse pärast. Ma kardan. Kas ma teen vale otsuse. Ma ju armastan teda. Ma igatsen teda isegi siis kui nägin teda kahekümne minuti eest. Ja kõige kohutavam on see, et ma tean. Ma tean, et ma jäängi teda armastama ja igatsema. Ja temast hoolima. Aga samal ajal me kaugeneme ja jääme võõraks. See võtab minust nii suure tüki, et... Ma pole üldse kindel, et ma mõne aja pärast kahetsusepisarais tema juures tagasi ei ole.

Kuidas minna lahku oma parimast sõbrast?

Kardan, et ka temal on pisar silmas. Kui ta minust natukenegi hoolis.

Millegi lõpp? Millegi algus?

Olen elu keeruliseks ajanud. Ja armunud.

Aga see ei ole nii lihtne. Miks minu elus ei võiks kordki miski lihtne olla?

:)

Tundub nagu oleksid nad iseseisvaid minasid kaotamata teineteiseks saanud.

Petmine käib lihtsalt. Truudusetusega ei kelgita. Petta usaldust, mis teisel inimesel sinu vastu on, ei maksa esialgu midagi. Sa tuled sellest esialgu puhtana välja, võtad veel natuke ja veel natuke, kuni enam polegi midagi võtta. Imelik, sa peaksid piisavalt saanud olema, aga kui sa pihud avad, on need tühjad.

Kui ma oma südames abielu rikun, olen tükikese sinust juba kaotanud. Sinu näo ere kujutis hakkab ähmastuma. Ma ei pruugi seda märgata esimesel või teisel korral, võibolla ma hoopis kiidan ennast selle eest, et ma need lihahimulised ekskursioonid vaid oma mõtteis läbi elasin. Ometi olen ma juba siledamaks tasandanud seda teravat tulekivi, mis meie vahel sädemed lööb.



taaskord

Jeanette Winterson ''Kehale kirjutatud''

Väikesed süütunded, väikeste asjade pärast- edasilükatute, tegemata jätmiste, unustamiste pärast söövad väikesed rõõmud, mis vahel naeratama panevad. Vahel tõesti tundub, et olen halb inimene. Ja mitte teiste vastu halb. Enda vastu halb.

Kui ma ei proovi ei saagi ju midagi paremaks minna.

Every night she's with someone new

Elu kihutab kohutava kiirusega mööda. Ma ei julge peale hüpata. Aga kõrval joosta on samuti tobe. Ma ei teagi enam kes ma olen. Järele lehvitaja?

Muidugi ma tahaks jälle armunud olla. Aga see läheb ju alati mööda. Kuigi see aeg on nauditav, loodad sa ikka, et see kestaks kauem. Kuid ei kesta. Kas peaks ainult nautima? Jätma lahtnud armumised seljataha ja otsima uued, kes sind lõbustada suudavad? Kas ma suudaks veel nõnda nagu konn tiigis- kivilt kivile hüpata? Või peaks leidma ühe- lemmikkivi ja selle eest võitlema? Kas ma ei kaota mõlemal juhul?

Ma ei tea, mis on parem. Tean, et hea on tulla koju, kui keegi sind seal ootab.

Elu peale seda

Depressiivne eksole?

See jube vihmane, külm, talvejope suvi. Ma lihtsalt pean siit ära saama. Päikese, soojade ilmade ja soojade inimeste juurde.

Vahel on mul tunne, et ma peaksin hakkama kuskile mujale kirjutama, sest see mina siin on liimist lahti ja ei oska end kuidagi kokku võtta. Samal ajal tean, kui palju juba seoses blogivahetusega kirjutamise kontseptsiooni muudan. Olen selle korra läbi teinud ja tean miks muutun. Kui võtta hetkeks pidurid pealt, hakkab kõik jälle jooksma. Aga see on teistsugune, harjumatu, läbimõtlematu emotsonaalne tunnetevool, millel tekivad aja möödudes uued piirid. Mõned teod, mõtted, tunded, mida ei julge jagada, sest sa ei tea kunagi kui heade kavatsustega on inimesed teisel pool internetti.

Millegipärast ei mäleta ma lapsepõlvest, et mu tuba kunagi nii pime ja sünge oleks olnud. Kas see olen mina, kes on sünge, must ja ettearvamatu nagu tänane ilm.

Oled jäänud võõraks

Et kui võin olla kuu aja jooksul kolm korda armunud, siis ei võigi armunud olla? Äkki tõesti. Äkki tõesti on kõik mu suured armumised olnud vaid väikesed kapriisid. Äkki mu tunneteskaala on liiga tundlik. Et ma ise ei oskagi öelda, mida tunnen. Teised osakavad ju alati paremini öelda, mida ma tunnen.

Igal juhul eelistaksin praegu mitte tunda. Või tunnet, et elu on veel ees. Mitte seljataga, kuhu siiani kõik jäänud on.

on öö ja jälle lahkumine
su kuklalt mõtteid enam ma ei loe
su liigutused, hingamine
on jäänud võõraks kõik mis oli soe

mu järel enam sa ei luura
mu pilgust sulle silmad said
mu sõnu enam sa ei kuula
mu lausetes on silbid vaid

Sõpruse puiestee on alati osanud.

Režiimivahetus

Mu KÕIK kohad valutavad. Mu kõhutunne teeb tobedaid trikke. Mu kõik kohad valutavad. Peab rohkem paljajalu käima, trepid on ohtlikud. Kõik on justkui õigesti aga samas on kõik nii valesti, et... Sama tobe, kui korraga nutta ja naerda. Kõik salatsevad. Ollakse pahad. Peaks ka pahaks hakkama. Peab vähem selle pärast muretsema, mis on õige ja mis vale.

Lasen tal palju rohkem üksi olla. Mida rohkem ta üksi on, seda vähem tahab ta minuga olla. Ja võibolla õpin ka mina vähem tahtma. Nagu tema soovib. Võibolla see isegi viib kuhugi?

Nädalavahetuste rõõmud

Tahaks tagasi Tartu ja otsida mööda linna taga Kastani tänava õiget otsa ja teiste tänavate õigeid suundasid. Tahaks jälle süüdimatult naerda ja süüdimatult lõbutseda ja süüdimatult õnnelik olla. Miks peab alati peale selliseid reise tulema argipäev ja kaikaga vastu pead virutama. Kui tuleb juuni ja eksamid saavad läbi, oleme tagasi Tartus ning jällekord süüdimatult õnnelikud. Ma luban!

Nobody knows where it might end up

Nii, läinud. Ma teadsin, et ta läheb. Ta on ju alati läinud ja jääb alati minema. Jättes ainult ilusad mälestused, halbadega vürtsitamata.

Ma plaanin paljusid asju. Tahaksin jälle laulma hakata, mitte et ennast andekaks peaks aga pigem selle pärast, et see pani mind end hästi tundma. Sooviks jälle fotograafiahuvisse sukelduda, mis sellest, et kaamera on katki ja finantsid mulle uut ei luba. Ma tahaksin mängida kitarri, ehk kirjutada mõnele laulule sõnu, võibolla panna kirja ka paar novelli, ehk ka joonistada. Tahaksin teha jälle sporti. Kire ja armastusega. Teha teoks asjad, mida plaanisin teha või jätsin tegemise pooleli, kui elu üle pea lõi.

Mõni mu sõbranna võib küll õelalt mõelda, et ka armastuses olen ma oma elu valesti elanud. Mina ei arva. Võibolla ma tõesti rikkusin end liialt, kui ühe poisi juurest järgmise armumise juurde jooksin. Aga ma ei kaotanud sellega midagi. Ma võitsin nii palju ilusaid mälestusi ja kes teab, äkki nendeta oskaksin ma rahulduda ka oma praeguse olukorraga. Aga ma ei oska. Ma tahan rohkemat. Ja ta teab seda. Peale selle on mul nende poiste võrra rohkem paeluvaid sõpru, kes mind öömajale võtavad, kui soovi avaldan ja keda on lihtne õhtuti kevadistel tänavatel pudeli veini kõrvale siiralt ja imetledes kuulata. Sest paljusid neist jumaladan ma inimestena siiani. Inimesed, kelle jaoks on mu südames alati ruumi.

Ma olen alati arvanud, et minust saab kunagi keegi. Tema kõrval mu usk kadus. Ma ei väida, et selle põhjuseks oleks tema. Selle põhjuseks oli mu vankumatu ja siiras usk armastusse. Ja ma tegin armastuse ees ohvreid. Neid ei ole mult keegi küsinud, need olid minu otsused. Kindlasti olid paljud neist lapsikud, enamus lihtsalt rumalad, tehtud usus, et nende võrra muutub armastus kindluseks, printsessilossiks. Ja võibolla muutuski. Kuid millegi pärast muutusin ise selle vangiks.

Nagu elu näitas. Konnast ei saanud printsi vaid kuri võõrasema.

Mul on vabadus, aega, perspektiivid ja veel nii mõnigi aasta, kui ma saan olla noor. On aeg hakata neid kasutama. Ja usun, kui oma unistuste nimel kunagi ka tegutsema hakkan, siis ühel päeval on mul jälle midagi millest kirjutada. Midagi head, millest kirjutada. Ja ükspäev julgen ma jälle armastada. Seekord kogemuse võrra targemalt.

Tüdruk Tartust

''Tulevased vaenlased on alati kõige meeldivamad inimesed'' Christofer Morley, 1890-1957



Nagu nüüd välja kukkus, olen ma ühe vaenlase võrra rikkam. Või pigem lihtsalt vaenlase võrra rikkam, sest rohkem ei ole mu elus inimesi, kes mulle nõnda sõjakirvega selga oleks visanud. Aga noh, mis siin enam mul teha on. See oli tema otsus.

Päevikut peavad head tüdrukud, halbadel pole selleks aega

Mäletan, kui istusime kahekesi võõra ranna liivases tornis. Sinna viis rada ja jalutades hoidsid mul käest. Päike loojus või oli juba loojunud- ma ei mäleta, me olime juba purjus. Kuid päris pimedaks see soe öö ei julgenudki minna. Hoidsid mu käest ja me naersime palju. Minu pea sinu õlal jägisime tuuletut ööd.

Sa tähendasid mulle rohkem kui ilusaid mälestusi. Me polnud armastajad, me olime sõbrad, kuid ometi armastasime teineteist sellisena nagu me sel hetkel olime. Mitte sellisena nagu me unistasime, et võiksime olla.

Ma võin alati olla sinule see tüdruk, kes päästab su teistest. Ma võin alati olla see tüdruk, kes on olemas aga kellest sa midagi peale olemise ei oota.

Talv 2007. Suvi 2005

Kurbuse hind

Mu hinges kipitab üks alatu mõte, mida ma poleks tohtinud sinna lasta. Aga ta vürtsitab mu argipäeva. Igavaid öid. Sihituid päevi. Ja mu Tundetut hinge. Ma ei hoia sellest kinni. Ta tuleb minema lasta. Nagu ta on alati lahti lastud. Minema lubatud. Et kunagi tulevikus, tundmatus homses, võiks ta tagasi tulla.

Klatshi hammaste vahel

Nädalavahetus rikastas mind huvitava instidendiga, mis omamoodi väga haiget tegi. Muidugi on mul raske mõista asjaolusid aga nagu näha, siis keegi mind nendega ei varusta ka.
Ma pean õppima mitte hoolima südametutest inimestest ja püstipäi edasi sammuma. Ega muud ei üle ei jää!

Suhtetandril on vist veel lootust. Kuigi kui kindel ükski tüdruk saab olla?

Alati tundub midagi muud parem, kui see mis sul olemas on.

Kui kastaneid ei ole, siis saab naerda

Selles suhtes, et kui kodus on igav, siis vähemalt suudavad sõbrannad mulle näo naerule ajada ja päevad ilusaks teha. Imelik, aga olin hakanud unustama, kui palju nalja tüdrukutega saanud on. Ja viimane nädalalõpp on tõestanud, et need ajad ei ole sugugi möödas!

Wooo, girls!

Suurlinnakapslis

Ma tunnen end isegi hästi. Elu on kuidagi paika loksunud. Unistused on küll väiksemad, kuid reaalsed. Eesmärgid on lähedal ja vahel on isegi tunne, et võiks midagi uut teha. Mitte vist, et ma õnnelikuna end tunneksin, aga samas valdab meid mingi tasakaal ja rahu. Veedan suure osa ajast õues, jalutan või istun niisamuti pargis. Kui ta tööl ei ole, siis käib minuga kaasaski, muidu jooksen ringi koera õnnelikuks tegemiseks. Ja enda.



Tegelesin ka koolitööga, enamjaolt on see nüüd seljataga. Samal ajal otsisin enese arendamiseks tööd, kuid enamjaolt tundub, et ma ei oma piisavalt kvalifikatsiooni mitte millekski, sest ma ei räägi ladusalt vene keelt. Ja siis teenindavad mind inimesed, kes ei oska eesti keelt. Ja on minuga kurjad takkaotsa. Täiesti ebakompetensed. Nõnda tekib küsimus, mille võrra mina halvem olen?

Samas ei taha ma nagunii teha püstiseismis-passimis-naeratamise tööd, sest ma lihtsalt ei salli selle nüridust. Aga lähitulevikus vist mitte midagi muud mulle sülle ei kuku, niisiis tuleb olla hea selles, milleks on sulle võimalus antud.

Põgenen paariks päevaks maale. Koeraga ja ilma arvutiteta.

Kas see suvi tuleb ilus?

Ohtlikult elektriline

Mulle jäeti klaas kanget rummkoolat ja juba tõtati sõbrannadega Tallinna kuumimale peole.

Olen nõnda väsinud, et isegi uni ei suuda enam murda. Mida muud teekski neiu, kes viimase nädala lõhkus oma tahtejõudu ning hinge bakalaureusetööga, mis ähvardas kunagi otsa lõppemast. Häirib. Kõik need väikesed asjad. Need, mis võivad ära rikkuda sujuva ning ilusa töö. Ma põlgan segavaid tegureid. Ma tõesti põlgan.

Kuid nii helde, kui mu oma aru mu vastu oli, sai lõpuks siiski töö otsa. Kuid mu tegutsemisvajadus jätkas rinnas põksumist nagu jonnakas laps. See oli tunne, mis polnud mind enam ammu külastanud. Ei teadnud enam, mida peale hakata. Nõnda alustasin elementaarsest -koristasin korteri, sorteerisin arhiivi ja primaarallikate koopiad, võtsin tolmu ning tegin mehele süüa. Seekord kõike seda lausa vajadusest. Mitte silmatorkavast, vaid rinnust pistvast vajadusest olla kasulik. Kasvõi ainult endale. Nii harva, kui seda juhtub.

Kui kõik, mis silmapiirile jäi, tundus justkui tehtud, haarasin raamaturiiulist lugeda neli aastat tagasi nauditud raamatu. Kuigi jutustatav pala ei meeldinud mulle juba siis, nautisin ma tol hetkel sõnu- tundeid, meelepetteid, mis olid sõnade varjule peitu pugenud. Kuid täna tundus armastus olevat vaid võlts fassaad- ilusad, kuid üleliigsed sõnad, millega ei ole kunagi võimalik seletada seda, mis meid tegelikult valdab. Mis tõestab jällegi - see müstiline tunne on vaid seal, kus tahame teda näha. Päriselt - vahel isegi tunda. Kuid kuidas saada lahti soovist näha ja tunda? Kuidas rabeleda lahti ja ära lennata?

Miks mul on nõnda palju küsimusi ja pole kedagi, kes neile vastaks?
Kui keegi võiks kasvõi kuulata.

Kogu mull mu ümber tundub täiesti väärtusetu. Eks see vist ole nõnda, kui olen ilma jäänud milleski, mille tähtsust ning mõjuvõimu polnud osanud oodata. Midagi, mis jääb alatiseks minu hingele.

Endaarmastusest väsind, endavihkamisest läbi*

Valu on kõikehõlmav ja tüdimus üldine. Väsinud! Väsinud, ma ütlen. Väsinud olemast ohver, väsinud tegemast teistele haiget. Väsinud kannatamast kellegi teise vigade pärast. Ma ei oska midagi parata, et pean elama nende inimestega ühes maailmas, sõitma hingelõhkujatega ühes trollis, jagama hingetutega sarnaseid unistusi, isegi armastama samasid laule. Ma ei oska parata ega parandada, ma ei oska mööda vaadata või mitte kannatada.

Inimestele on antud liiga suur võim teha, mida nad tahavad. Eriti kui nad kasutavad võimu selleks, et lõhkuda ilusat, mille järele nad ihalevad aga mida nad pole määratud kunagi endale saama.

Kus parandatakse katkiseid tüdrukuid?

Miserable

Pidevalt on mingisugune halb tunne. Niikaua kuni ma pole seda viha enda seest välja saanud, ei tea ma mida teha. Ei oska edasi liikuda ega paigal olla. Pidevalt on paha, väga. Koledad unenäod, reaalsete probleemidega ja mitte kedagi kellele rääkida. Kellega rääkida. Ma ei suuda midagi teha selleks, et usaldada inimesi, keda ma ei usalda. Ma ei suuda enda sisetunnet nõnda kõvasti ninapidi vedada- pealegi on tõestatud, et igal juhul kui oma kaitseolukorra natuke lõdvemaks lasen, olen mina see, kes saab haiget. Ja mitte kunagi ei kannata oma isekuse eest keegi teine. Tahes või tahtmata tekib tunne, et süüdlane olen mina- maailm karistab mind lolluse ees, mille tõttu veel seesuguses õnnetuses julgen edasi elada.

Õnnetus sünnitab õnnetust.

Oh, kust saada jõudu end muuta. Mitte, et ma oleks halb. Aga ma tahaks olla parem inimene.

Miks on võimalik eluga edasi minna, aga mitte tagasi...

''Siis on mul tunne, et olen andnud oma hinge kellelegi, kes kohtleb seda nagu lille, mis panna kuue nööpauku, nagu mingit tema edvust kõditavat iluasja nagu peelgaks suvepäevaks mõeldud ehet.''

Mitte, et mu hing varem kellegi parema kätes oleks olnud.

Ps: Peol küsis Lõhnapoiss, kas peab mind Printsi eest kaitsema. Ta üllatus vastuse üle. Muidugi. Meenutades detsembrit, kui püüdsin suhteseisu kohta käiva küsimuse vastusega manipuleerida. Vähemalt ei teinud ma midagi rumalat. Aga ikkagi ma muutun ebakindlaks, kui ta läheduses on. Ma ei tea. Ta on ju minevik. Mina lahkusin ja matsin ta maha.

Ma aina imestan ja imestan. Kuidas saab olla nii tühine elu, nõnda raske koorem?



Ma poleks kunagi arvanud, et mõni inimene, keda ma isegi ei tunne, võib pidevalt mu päeva ära rikkuda. Tal pole vajagi muud teha, kui olemas olla.

might made me complete

Väikesed ning tühised inimesed mõjutavad mind rohkem ning kauem, kui ma oskasin seda oodata. Sellised, kes teevad veretöid ja on nende üle uhked. Mõrvarid. Petised. Mitmes mõttes.

Kuid kas kellelgi üldse õnnestub oma elu elada nõnda, et seesugustele otsa ei jookseks?

Miks siis mina seda nõnda üle elan...

Mõne asjaga peaks lihtsalt pihta hakkama, et nad tehtud saaks. Kuid ei suuda kuidagi üle selle stardijoone hüpata. Ei suuda. Kohutav.



Seda enam saab pärast enda peale pahane oldud.´



Millal kahetsus mineviku pärast üle läheb? Hetkel tundub, et mul pole kumbagi. Minevikku. Tulevikku

Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma intetut lõusta näitab, vaid armastus

''Ja kuidas ma loodan, et ta teaks kasvõi ühegi pisara valu, sest kui ta seda mõistaks, ei paneks ta mind nutma.''

Olen langenud nõnda madalale, et elementaarsed ootused on muutunud unistusteks, mis tunduvad aastatega aina kättesaamatumad.

Keegi tahab, et ma ei kirjutaks. Mitte, et teda huvitaks, mida ma kirjutan, teda häirib, et ma üldse kirjutan.

sina, kes sa vist tegelikult ei teagi, mis kurbus on

Vahel tehakse suuri sõnu. Liiga suuri sõnu. Mõttetuid. ''Ära pea tema peale viha, kui sa tegelikult teda ei tunne.'', '' Ära lase eelarvamusel end petta. Sa ei tea, kes ta tegelikult on. (selle mõrra taga, keda ta maailmale näitab)'' jne...

Tegelikult. Teglikult. Sellist asja nagu ''tegelikult'' ei ole olemas. Kui keegi rikub mu elu, mu unistused, mu armastuse, usalduse, lootuse selle suhtes, et keegi kunagi üldse võib elada ''happily ever after'', siis ma lihtsalt ei suuda vaadata selle taha. Ma ei taha vaadata. Sest ma tean, et igas inimeses on midagi head, toredat, meeldivat... Ja ma täisti usun, et ka temas oleks midagi minu silmis olnud, kui me oleks ehk koos kooli koridorides jooksnud või kolmeteistkümne aastastena balletilaagri põõsastes esimesed ginid avanud. Aga aeg ja ühised mälestused ongi see, mis paneb meid vahel oma sõprade poole läbi sõrmede vaatama. Neid armastama koos nende kõikide vigadega. Isegi kui sa oled püüdnud teda mõjutada neid mitte tegema. Ja ta pole sind kuulanud. See teeb pimedaks.

Ma tean seda, ma olen vist sadu kordi karjunud oma sõprade peale, kui nad on tüdrukutega alatud. Isegi kui need tüdrukud on minule ebameeldivad olnud. Aga ma ikka armastan neid poisse. Ma ei vaata nende vigu, kuigi tean, et kuskil siin maailmas on neiud, kes on nende pärast palju-palju nutnud.

Aga ma ei taha näha, et inimene, kes on olnud minu seljataga mõrd, selle sõna kõige koledamas mõttes, ootab, et ma näeksin ka tema ilusamat poolt. Ma lihtsalt ei suuda seda näha. Ükskõik kui hea inimene ta üksinda kodus olles ka poleks.

Ma ei andesta kergesti. Sagedamini juhtub, et ma ei andesta kunagi.

Puhast valu ei saa vähendada

Need inimesed, kes oskavad oma kurbusega midagi peale hakata. Kes oskavad kurbusest midagi ilusat teha. Kes oskavad kurbuse lõpus midagi muud näha, kui kurbust ennast. Kes on kurvad ja andekad ühekorraga. Keda kurbus viib edasi. Keda kurbus ei pane paigal tammuma.

Ei tea, miks, aga nendes inimestes, kes on mind mõjutanud, on alati natuke rohkem kurbust, kui rõõmu. Vahest seepärast tahan minagi pigem nukrusest kantud olla, kui midagi muud. Äkki.

Aga mis ma teen, kui ma ei taha olla kumbagi moodi? Kes aitab võidelda mu unistuste eest, kui ma ise seda ei suuda? Kes vastab mu küsimustele, kui ma ise ei oska?

Ma ei tea, kellega ma olen end sidunud. Aga ma ei tea, kas ma tahan loobuda. Haruharva, kui meist keegi leiab kellegi, kellega on meil tõesti hea, kuid kes laseb lapsel sinu sees kannatada, sest sa ei oska samal ajal Sina ise olla.

autoportree selgituseks

Niikaua kui mäletan olen olnud tüdruk, kes kannab alati musta, välja paistmata, et ta seda teeb. Sest mulle sobib must. See varjab välist näilisust. Laseb sisemusele lähemale. Aga inimesed ei märka mu tumedust kunagi. Või vähemalt. Mind pole kunagi musta kandva tüdrukuna iseloomustatud. Mitte, et mulle ei sobiks värvid. Aga ma ei tunne end neis hästi. Osaliselt on olnud see ka seetõttu, et ma pole kunagi soovinud olla väljapaistev. Tahtsin, et ma meeldiksin teistele seepärast, kes ma olen, mitte seepärast, mida ma kannan. Olla see müstiline tüdruk, kes varastab su argipäevast ja viib oma imedemaailma. Tahtsin inspireerida, mitte mõjutada. Olla sõber ja kaaslane, mitte konkurent. Ja enamus osa oma elust olen sellega hakkama saanud.

Kord olid mul helesinised teksad ja see oli ilus suvi.

mu lemmik aastaaeg on öö mu lemmiklill on lill

Hommikul unenäost tulles tabab mind pettumuse ja unitustele lähemale astumise vaheline lõhe. Seal olin ma teises maailmas, õnnelik, armunud. Keset tunnetekeeriseid ja siirast rõõmu. Ma ei taha ärgata. Ma surun silmad kinni, tahan edasi magada. Edasi armunud olla. Mis sellest, et need unenägudearmumised on kaduvad, ununevad, ebareaalselt õiglased. Et mingiks hetkeks, mingiteks tundideks mu päevast võin ma jälle tunda neid ilusaid tundeid, mis varem elama panid. Kuidas ma saingi kunagi kedagi süüdistada, et nad ei taha armastada vaid armunud olla. Ma tahaksin ise ka. Kuigi on olnud aegu, kui ma seda ei mõistnud. Ehk seepärast, et ükski mu armumine polnud veel kunagi nõnda üle läinud, et sellest oleks armastus, hoolimine ja vajadus alles jäänud.

Millal võtan ma end kokku ja teen seda, mida ma päriselt tahaks teha? Millal ma teada saan, mida ma päriselt tahan teha? Millal ma lõpetan vabanduste otsimise ja hakkan elama enda, mitte oma lähedaste etteplaneeritud ja etteoodatud elu. Kas tõesti olen ma pidanud niipalju läbi elama või pean veel sama palju pisaraid valama, et ühel päeval oma julgus kokku võtta ja minna seda otsima?

Millal on see päev, kui ma ärkan oma unenäost ning võin seda edasi elada? Kui hommikul ei tule meelde kohutsustevirnad, mida ma kannan, kui kunagi pole tahtnud enda kanda võtta. Millal ma lõpetan need asjad, mis peaks kindlustama mulle mu unistused, kuigi niikaua, kuni olen seotud nendega, olen ma õnnetu? Kas äkki need kohustused ei garanteeri mulle mitte ilusat elu vaid uued ahelad, mis mind edaspidigi õnnetuks teevad?

Õnnetu tüdruk, kes sa otsisid armastust ja leidsid, et sa ei saa kunagi rahuldatud saama. Kes sa jääd, aga võibolla ei jäägi, elu lõpuni otsima täiuslikku, tegelikult nina kodust välja pistmatagi. Sina vaene tüdruk, kes on veel nii noor, aga on õnnetu nagu ta oleks juba kurvalt elatud eluga vana.

Oh sina õnnetusehunnik, kes sa oled mina.

Tõusen purustades lage

Kui väga ma ei taha seda elu, mida ma elan. Ei tea, kas olekski sellist elu, mida tahaks. Missugune peaks see olema, et seda tahta. Minus on nii palju kibestumust. Sellest killukesi välja võtta oleks liiga õudne. Mitte, et mu elu oleks õudne. Aga see vangisolek. Piinav. Lõpmatu. Olla kinni pistetud, iseennast raamidesse, ei, kongi surunud, ja samal ajal mängida seda näitemängu, mida nad nimetavad eluks. Et terve see suur maailm ongi puur. Tunda maailma piiratust.

Ei taha rohkem teada. Ma ei mäleta, mis pani mind nõnda arvama. Miks leian, et teadmised teevad õnnetuks? Miks need inimesed, kes teavad vähe on õnnelikumad kui need, kes teavad palju või need, kellelt oodatakakse, et nad palju teavad?

Kole ebaõiglane tundub korraga see olukord kuhu end aeglaselt piinates juhtinud olen. Iga päevaga on vähem maailma, vähem mind.

Kuidas ma saan teada, kes minust saab, kui ma ei tea, kes ma olen?

Miks ma pean teadma, mis minust saab? Miks minult oodatakse, et ma teaks?

Maailm kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama,
Ja mitte sellele, kes unistab, et ta võib teda vallutada, isegi kui ta unistab sellest täiesti põhjendatult.
Olen rohkem unistanud kui Napoleon tegi.
Oma hüpoteetilise südame vastu olen ma surunud rohkem inimkondi kui Kristus,
Ma olen salaja loonud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud.
Aga ma olen ikka pööningutoa-oma, ja võib-olla jäängi pööningutoa-omaks,
Kuigi ma ei ela sugugi pööningutoas;
Ma jään igavesti selleks, kes polnud sündinud sääraste asjade jaoks;
Ma jään igavesti vaid selleks, kellel oli eeldusi;
Ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle uks lahti tehtaks – seina ees, kus polnudki ust,
Kes laulis Lõpmatuse-laulu kuskil kanaaias,
Kes kuulis kuskilt umbeaetud kaevu põhjast Jumala häält.

Pessoa

Suur inimene

Kui vaadata, kuidas kaks kaasaegset keskmist inimest teineteisega käituvad, siis on peaaegu meeleliselt tajutav, kui tihedalt on iga inimene ... ümbritsetud kaitsekihiga, puhtast hingelisest kõrvalekaldumisest, kavatsustest, ängidest ja soovidest kootud võrguga. Kõik need pürgimused on suunatud ebaolulistele eesmärkidele ning eraldavad teda kõigest ülejäänust. Näib, otsekui ei tohiks hing jõuda sõna juurde, otsekui oleks hädavajalik ümbritseda hing tervenisti kõrge hirmu ja häbi taraga. Vaid soovideta armastus võib sellest võrgust läbi murda. Ja kõikjal, kus see võrk lõhutud, vaatab meile otsa hing. ... Väga haruldased on inimesed, kelle hing väljendub juba nende igapäevases jutus. Sellised inimesed on juba midagi enamat kui poeedid, nad on peaaegu pühakud.
Hermann Hesse

Selle lõigu saatis mulle mees, kellega kohtusin üheteistkümnenda klassi lõpus. Istusin Muhust Tallinna suundudes tema autosse. Ja nii vähe tuligi teha, et leida inimene, kes muudaks su elu. Ma sain endale kirjasõbra. Ei tea, kas on piisavalt põhjust, et julgeda teda sõbraks nimetada. Aga ta on kindlasti üks nendest inimestest, kelle kohta julgen väita, et ta tuli mu ellu põhjusega mulle midagi õpetada. Ma ei tea, kas see on veider, aga ma siiani igatsen neid kirju. Ta pani mu taas endasse uskuma. Ja see on midagi, mida suudavad vähesed.

Ma tahtsin alati uskuda, et tal on minu suhtes õigus. Et minus on midagi.

Veider. Aga ma tundsin seda, et ta on suurem inimene, kui enamus teisi, kellega mu elu mind kokku on viinud. Inimene, kes paneb sind uskuma, et ka sina võiksid kunagi suureks saada.

If life gives you a lemon...

Mul on raske mõista. Lapsepõlvest saati olen ma soovinud olla nagu teised. Aga millegipärast pole ma sellega kunagi hakkama saanud. Ma olen harva sobinud mingisse gruppi või rühma, kes end ühiselt määratleb. Ka nendel juhtudel olen ma tavaliselt olnud erand, mitte reegel. Ma olen end peaaegu alati tundnud üleliigse, erinevana. Ja samal ajal olen ma seda erinemist alati vihanud. Ma tahtsin olla sõber, mängukaaslane, too tüdruk, keda alati seltskonda tahetakse, mitte see, kes sealt pigem välja arvestatakse. Kuid millegi pärast tundus see nii võimatuna. Soovisin massi sulada. Kui ma seda ei suutnud, ei jäänud mul muud üle kui olukorraga leppida ja olla selline nagu ma olen.

Ehk seetõttu ma ei mõista, miks räägitakse pidevalt soovist erineda. Ma ei mõista inimesi, kes teevad kõik selleks, et mitte olla nagu teised. Et silma paista? Et heakskiitu saavutada? Selleks, et neid märgataks? Sest nii on nad õnnelikud? Ma ei saa aru, mida välise ja ühiskondliku erinemisega saavutada soovitakse... Aga võibolla ongi see minu ja nende vahe- me oleme kasvanud erinevate emotsioonidega ja soovime sellest välja rabeleda. Lihtsalt progressi mõttes. Et kuidagi areneda. Võibolla.

Et ma tahaksin elada tavalist elu. Aga selle tavalise vahel võiks olla natuke rõõmu ja meeldivaid emotsioone, erutust, naudingut, rutiinist pääsemist. Tähtede tagaajamist. Armastust, intriige... Palju tähendusteta sõnu, millest kergesti ja vahva biograafia välja võiks pigistada. Natuke vett ja suhkrut lisada, segada ja njämm. Et kui elu annab sulle sidruni, siis tee sellest limonaadi. Või otsi välja pudel tekiilat. Nagu kallis sugulane omapoolse pakkumise tegi.

Et oluline pole mitte erineda vaid olla rahul sellega, kes sa oled.

Et uus algus tooks meile rahuolu iseendaga.


Et uus armastaks ja iial ei läheks.

koos nagu me oleksime ikka veel armastajad, nagu me poleks veel iial teineteisele haiget teinud

See oli kohutav aasta. Kohutav.

Nii palju pisaraid. Nii palju olulisi valikuid. Nii palju eksimusi, valu. Liialt halbu mõtteid. Kohutavalt palju vihkamist. Ja nii palju nõrkust.

Kohutav.

Ma lõikaksin selle aasta oma elust välja. Koos temaga. Ma tean, eks peaks temagi tänavale viskama?

Kui ma ainult ei tunneks talle niimoodi kaasa. Kui ta oleks ainult teadnud kui palju see litsike ta elust ära võtab. Selle kõrval tundub kuidagi kohutavalt isekana ka ise jalga lasta.

Kuna ma leian, et endale kallite või siis vähem kallite inimeste vastu isekas olemine maksab endale mitmekordselt kätte, peaksin leidma mingi muu lahenduse. Kas tõesti ainuke variant on talle siis andeks anda? Ma ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda. Ma ei taha muutuda samasuguseks bimbost mõrraks nagu on sõbrannad, kes tema ümber tiirlevad. Kuid kuidas säilitada oma tugevus ja samal ajal alla vanduda kõigele, millest kunagi unistanud oled?

Miks mina ei saa unistustepoissi. Näiteks seda, kes täna mu unenäos oli- keegi ,kelle ma järjekordselt välja mõtlesin. Poiss, kes sind hoiab, lõbustab, armastab ja kes sind huvitab. Samal ajal põnevust hoides ja truu olles.

Meil sai täna kaks aastat. Kohutav. Kaks aastat mahavisatud elu.

One love we got to share it. It leaves you baby, if you do not care for it

Ilus olemine teeb juba seest soojaks. Nagu alkohol. Piisavas koguses, teeb see ainult head.

Üldiselt leian, et kuna praegune maailmas on ilu väärtus on kuhugi kadunud. Ilusaid inimesi on liiga palju. See pole enam lisaväärtus- hullem, see on enesestmõistetav. Ja hirmus on see, et Ilus olemine ei tee kedagi heaks või armsaks. Aga samas on head inimesed ilusad. Seda muidugi natuke laiemas mõttes, kui varem ilu käsitlesin. Vastuolu.

Ilus olemisest on saanud relv. Nagu see õigustaks kedagi.

Raske on vihata inimesi, kes on väliselt ilusad, aga seest halvad. See viib segadusse. Kui palju ma kuulen- ''raske uskuda, ta tundub ju tore inimene.'' St: Ta tundub ilus, väline ilu peaks olema sisemise ilu peegeldus? Nii mööda ei saa panna. Ma olen ka ilus. Mingis omaenda tavalises mõttes. Aga ikka ma olen ka kuri ja vastik. Inimeste vastu, kes on selle välja teeninud. Enamus ajast muidugi üritan neid vältida.

Mulle lihtsalt ei meeldi olla halb.

Kas sa julged panna punkti

Nii palju kasutatakse ebavajalikke sõnu, kirjeldamaks nõnda elementaarseid mõtteid ja tundeid. Ma ei tea, kas kedagi teeb õnnelikuks iga päev õige ja vale, halva ja hea, võrdsuse ja ebavõrdsuse, armastuse, vihkamise, andestamise, leppimise defineerimiseks tuhandeid sõnu ritta seada? Kas läbikirjutamine annab mõtetele raamid, paberi, värvi? Kas polegi toredam, kui need sõnad, mõisted, kuskil õhus hõljuvad ja lihtsalt on? Miks piiritleda midagi, mis homme juba ära libisemas on. Me muutume. Me pole enam kunagi need samad mõtted ja tunded, mis me oleme mõnel dateeritaval hetkel.

Lihtsalt. Konkreetselt. Mugandamata. Miks me ootame, et me elukriitikutele huvi ärataksime. Veel hullem- neile meeldiksime?

Seda ta vist püüabki mulle öelda- vähem mõelda.

See teeb haigeks.

Millevõrra mina parem olen?

Lõhnapoiss jalututas jälle areenile. Kas see on tema viis nalja teha või on tal midagi plaanis? Igatahes. Viimase paari kuu jooksul oleme kokku jooksnud juba mitu korda ja... Ta küll rikkus ära suurema osa sellest mälestusest, kus tema on hea poiss ja mina paha tüdruk, aga võibolla tahab keegi pakkuda mulle võimalust see kivi südamelt saada?

Kaalun, kas tema kutsele vastamine oleks mingil viisil halb, kas see teeks Ülemusele haiget, kas ma äkki ise ei muutuks... Kuid kui 4 aastat tagasi ei pannud mind miski temast kinni hoidma, miks ma peaks seda praegu tegema? Samas teda vana sõbra pähe maha müümine, oleks eriti väiklane. Ma ei taha panna end olukorda, kus valetama peaksin.

Võibolla ma kujutan seda kõike ette...

Kõige suuremad kaugused pole kungai geograafilised

Minu eemalolek meie suhtest, ehk mitte alati ainult füüsilist laadi, on teda kuidagi muutnud. Ta klammerdub enam. Miks alles siis kui mina loobuda soovin?

Lenda lebatriinu, näita kus su kodu on

Üks meie parimatest sõpradest sai täna kinnituse, et tee Inglismaale ja karjääri tõotavale tööle on vaba ning kõik ülejäänu on juba tema otsustada. Üks mu parimatest sõbrannadest juba läks, kuigi esialgu vaid mõneks ajaks. Anna-Britt on seal veetnud juba poolteist aastat ja paremad aastad on alles ees. Sõbrannasid ja sõpru välismaal on juba tunduvalt üle kahe, sinna elama minemist plaanivaid vaid enamus.

Ma ei muretse, et noored , kes tahavad elu näha ning seigelda, minema rändavad. Ma kadestan neid. Ma tahan ka. Aga kuhu ma läheks? Mida ma teeks? Kuidas ma end finantseerin? Kas on mõtet minna üksõik kuhu vaid saaks? Kas üldse on mõtet minna? Kas on põhjuseid miks mitte minna?

Esiteks üksi siia jäämine kuidagi rõhuv. Eriti kui uute tutvuste sõlmisega olen ma sama jännis, kui elu nautimisega. Teiseks ...

Mul pole mingeid agasid, miks ma ei võiks seda teekonda jalge ette võtta. Miks ma seda ei tee? Ma olen sepp raha säästma, ma oman potensiaali areneda mitmetel aladel. Isegi inglise keel ei tundu enam nii hull, kui enne lõpueksameid. Ma ei söö palju ja vajadusel olen võimeline töötama ilma unetundide ja söögita.

Aga miks ma pole veel läinud või seda isegi võimaliku variandina õhust haaranud?

Miski sunnib mind minema. Ma pean seda tegema.

Hea ja halb

Varem pidasin end pigem heaks inimeseks. Ma olin oma elus teinud küll vigu ja vahel ka teistele haiget, aga see polnud kunagi sihilik või plaanipärane. Ma ei vihanud kunagi, oli küll väärtushinnanguid mida ma heaks ei kiitnud aga see ei tähendanud nende hukkamõistu. Oli küll inimesi, keda ma ei armastanud, aga see ei tähendanud nende põlgamist.

Ma olen kaitseasendis. Mind on alandatud. Mõnitatud. Mu hing on katki tehtud. Ja nagu ma selle tüdruku kirjasid võin mõista, olid tema teod sihilikud ja teadlikud. Ma tean, et vahest olen ma Ülemusele andnud põhjusi, mil ta võiks minu vastu alatu olla. Ma olen ka ise natuke isekas olnud. Aga need piirid, millest üle astudes ma isekaks muutusin, olid mingil viisil õigutatavad- ma ei pea ju tema ees lösutama ja kõigega leppima. Ta eksis- mina pahandasin ja muutsin tema eksimuste ees kergesti murduvaks.

Aga too neiu ei arvestanud kellegagi peale iseenda. Ta julges ja tahtis vaid enda ego paitada. Ja sellega mulle haiget teha. Mis õigusega tahta haiget teha inimesele, keda sa isegi ei tunne? Ma julgen väita, et kui halb ma kunagi poleks olnud, siis mitte kunagi nii alatu, et vääriksin taolist kättemaksu. Veel kelleltki, kellel pole põhjust minu peale viha kanda. Või on?

Ka minu hing on kunagi tuksunud poiste poole, kellel naine või tüdruk ta telefonikõnesid ootab. Kuid kunagi pole ma seda mängu edasi mänginud. Kui mehel on valida, kas mina või tema suhe, siis ta peab valiku tegema. Mingisuguseid ''vahepealseid variante'' pole olemas. Sest väga õnnetu on jalutada noormehe kõrval, kes samal ajal oma naisele seletab, millega ta siis praegu tegeleb. Aga mõte pole kunagi olnud mõnele neiule hingepiina valmisetamises. Ma lihtsalt ise ei suuda nii sügavale pattudesse langeda.

Miks ma tunnen nagu oleksin elanud tunduvalt rohkem aastaid, kui tegelikult mu turjal kokku võiks lugeda.

Kas ma peaksin talle vastama? Mida ma talle ütlen? Ma ei suuda laskuda tema tasemele. Sest mina ei suuda talle kunagi selgeks teha, kuidas ta ühe väikese ja süütu tüdruku enda all sodiks lösutas. Ma loodan, et kunagi, kui ka tema suureks kasvab, ta mõistab, kui valesti selle suve elas. Et sellised teod tulevad elus tagasi. Ükskõik kui õiglaseks ta praegu ka oma tegusid ei mõtleks.

Lihtsalt solvab. Miks leian alati mehed, kes mind ei hinda.

Või õigemini. Miks need mehed, kellega mina tahaks õnnelik olla, mind ei hinda?

Kas ma olen lihtsalt kuri ja küüniline või on mul ka õigust selline olla?

Kuid äkki ma lihtsalt ei taha talle andeks anda? Ja seepärast ei suuda seda teha? Sest ausalt öeldes ei tea, kas ta tõesti tahaks ülejäänud elu minu pisaraid pühkida...

Ma ju tean, et varsti on tal silmapiiril järgmine lõdva püksikumm, kes tahab lihtsalt lõbusalt aega veeta. Niikaua, kui tema ainult endast neli, viis kuni rohkem aastaid noorematega suhtleb, peaks neid ju veel mõnda aega jaguma.

Muidugi teeb asja paremaks see, et suvenaisukesed hakkavad minu postkasti üleolevaid kirjatükke läkitama.

Tänan, Hanna! You made my day! Again!

Päevade lõikes

Ma arvan, et ta ei mõista, kui raske see mulle on. Käin linnapeal kui nukker vari. Ma ei suuda andestada. See on liiga raske. Ma vihkan liiga palju. Muule ei jää ruumi.

Tunnen end palju vähem elus.

Ta tõreleb minuga. Et olen nõrk. Et olen nukker. Et ma ei suuda lahti lasta. Nagu ma ise oleks seda situatsiooni soovinud...

Aga ma näen, et ta püüab hea olla. Aga valu ei kulu maha.

Neid vigasid ei saagi parandada?

Säh sulle elukooli.

Kuidas süütundeta tundeid tarbida?

Tegelikult olen ma rumal, kui nurriläinud suhteid tagantjärgi idealiseerin. Viimase aasta jooksul olen pettunud juba mitmes endises sümpaatias, kes mingil minevikusunistamise hetkel kuidagi esile kerkisid. Ja eks mulle meeldigi neist mõelda ainult mineviku vormis, just kui loole, millel pole enam mingit märkimisväärset väärtust peale ilusate mälestuste.

Kuid mälestused on sageli, kui mitte alati, ilustavad. Ma ei ootagi, et nad veini ja filmiga ukse taha tuleks või armastust avaldaks. Ainult seda et nad võiks jääda ilusaks mäletuseks, kuskilt lapsepõlve, teismeliseea, nooruse piirimailt, milles vahel unenägudes unistada.

Imelik jah, et kui unenäkku hakkavad ilmuma näod, keda seal ei tohiks olla, siis hakkavad nad tekkima ka klubidesse ja majapidudele ja kooliteele. Ja ühtäkki on nad kõikjal. Ja see unistuse-mälestuse varjund neist hakkab maha kuluma. Sest kui ka mina teen nendega suheldes vigu, siis teevad neid nemad samuti. Ja ma tõesti ei soovi, et keegi leiaks ühtäkki õiguse kätt mu püksitaskutel hoida.

Ja ma ei taha neid pikalt ka saata. Selle mälestuse pärast. Ma tahan, et õhus oleks võimalus, et kuskil on see prints, kes minuga loojangusse ratsutada tahaks.

Las need unistused jääda sama poolikuks kui mu joonistusedki. Et mul poleks julgust neid lõpetada.

Hinges sügeleb

Kas sama paha olemine lahendaks midagi?

Ma pean andestama, kui ma seda kooselu soovin jätkata. Ometi on see nii keeruline.

Ja millegi pärast on mul imelik tunne, et tema on ainuke, kellega mulle tegelikult olla meeldib. Et ma ei oskakski kellegagi end niimoodi tunda. Ja ega seepärast ma olengi oma eelnevad suhted lõpetanud. Sest keemia pole nii tugev, et kokku oleks liiminud. Mida iganes ma hiljem mõtlen.

Eile läks käest ära. Rumaluste piir sai ületatud. Pikaks ajaks. Mitte, et midagi hullu oleks juhtunud. Aga jäi kripeldama.

Läinud

Ma püüan. Tema ei mõista. Mina olen igasuguse usu kaotanud. See laev läks põhja. Kas ta jääb elama?

Tasuta

Mu kolme ja poole kilone kutsikas sõi hommikul omavoliliselt poolt kilo krõbuskeid. Nüüd näeb ta välja nagu hmm.. nagu oleks suuremale melonile pea ja saba külge kasvanud. Arst ütles, et ma ei pea väga muretsema, aga natuke kripeldab küll. See oleks ta esimene päris pättus siis. Kui mõned laadijad ja kõrvaklapid maha arvutada.

Mehetegu.

Muul ajal pean ma ikka veel viha ja ma enam ei teagi kelle peale, kummale neist, see suunatud on. Ma põlgan mõlemaid... Ja siis küsin endalt, kas äkki ma pole ise kunagi kellelgi nii haiget teinud? Äkki kuskil on mõni kuri ja vihane tüdruk, kelle elu mina ära rikkusin? Kes iga õhtu põlgusega minu peale mõtleb? Keda mina ööd läbi kummitan?

Ma ei usu. Ma ei ole nii osav. Ma ei oska isegi enda meest enda kõrval hoida.

Müraks kellegagi lumes (mures)

Anna- Britt ütles Tartu kohta ''Vanad mehed''. Eks ta vist natuke ole. Tõtt ka. Ikka on mõnus tänavatel ekseldes Sõpruse Puiesteed kuulata ja mõelda. Ma armastan lumist talve. Olen juba nende paari päevaga õues rohkem aega veetnud kui tere sügise peale kokku. Urr. Homme saan mantli ka selga. Jope on ka veel puudu. Valisin välja aga raha ei tule enne kui kuu lõppenud ja hinnaralli on läbi. Seega jään vist ilma. Enne peab tööd ka tegema.

Talv võiks maha jääda. Meie hoovi lapsed ei teagi vist enam, mis on porganditega memmed ja lumesõda. Sest nii mitu aastat oleme peaaegu ilma olnud. Igatahes kirevast algkooliseseltskonnast ei silmanud ma hoovipeal ühtegi last silkamas. Kummaline.

Minu tita oli ainuke.

Kes ma sulle olen?

Tead neid kordasid, kui keegi paneb sind sellesse tobedasse situatsiooni nimega ''Kust te teineteist teate?''

Isiklikult ei oska ma kunagi midagi lühidalt ja tabavalt vastata, sest olen suutnud enamused enda sõpradest muretseda kuidagi veidral viisil. Seega klubimüras või pubi baaripukil seda seletama hakata tundub kuidagi tülikas. Niisiis saavadki endistest sümpaatiatest hoopis ''lapsepõlvesõbrad'', kuigi tegelikult jõlguti koos hoopis lapsepõlve hingusaastatel, endistest kallimatest veider tõttvaatamine ja lapsepõlvesõpradest endised klassikaaslased. Imelik.

Mitte, et sellistes olukordades ausus midagi loeks, aga minul isiklikult on küll huvitav kuulata, kuidas inimesed mind siis nimetavad. Kes ma huvitav nende jaoks olen.

Seoses sellega, et Tartus pidi jälle paljusid inimesi kuidagi kaardistama.

Jalutuskäigul

Pakkusin välja, et võiks jalutama minna. Veider, aga ta oli nõus. Mainis, et oli isegi see peale mõtlenud. Imelik. Kas varem sai siis sellised jalutuskäigud kellegi teisega ära jalutatud? Et nüüd kui suvine romanss sai otsa, kõlbab enda vana tüdruk kah?

Ma tõesti ei tea, miks ma selle suhtega enam üritan. Kas ma üldse üritan? Tundub kuidagi aus talle vähemalt võimaluski jätta. Tema mulle vist jättis, kuigi samal ajal kuskil mujal suuremad ja olulisemaid tunded mängus olid. Võimalusena defineerin seda, et ta oma rumala teise naisesse armunud peaga minu kuskile alles jättis. Mitte, et see kuidagi kedagi õnnelikumaks teinud oleks.

Ma ei tea, mis tegelikult juhtus. Tema on oma informatsioonikraanid kinni keeranud, kuigi kui ma tema tegudest õigeid järeldusi teen, siis ta tasapidi on juba palju rohkemaid asju hakanud üles tunnistama. Aga see on nii väike killuke sellest, mida üks halb inimene võib lühikese ajaga korda saata. Ja ma ei taha kuidagi unustada, et kõiges süüdistati mind, pealekauba sõimati mind veel hulluks ja saadeti psühholoogi juurde, et ma saaks siis rahusteid süüa, kui tema kuskil võõras voodis ärkab. Mis on temast tõeliselt vastutulelik.

Aah.

Ma lihtsalt ei suuda andestada. Eriti kui näen et neiu on jälle ta sõbralisti ilmunud.

Kui tal on minuga igav, miks ta siis veel minust kinni hoiab?

Läbi elu

Rasvatihane toskib mu akent ja Tallinn oli palju lumisem kui Tartu. Kaks meest ootas mind kodus. Vähemalt üks neist päriselt. Teine räägib liiga palju, liiga vähe selles tõtt. Aga nad näivad hästi läbi saavat ning vaatavad teineteist aegajalt armukadedalt.

Tartu jäi ikka veel selliseks pisikeseks muinasujutulinnaks, kodutänavaks, natuke pimedaks ja nukraks aga samas nii lootustandvaks. Kui kaua, kui vähe seal ka aega ei veedaks, ikka jääb ta minust kaugele ja kättesaamatuks. Raamatusse, millesse oma argielust sukelduda ja kuhu päevadeks sisse sulada.

Mis sellest, et ma tunnen ennast liiga suurena, et olla väike. Mis sellest, et kõik inimesed, kes kunagi olnud tükike mu hingest, elust, südamest, tunduvad nüüd kauged ja võõrad. Kelle liigutusi ja mõtteid sa pelgad, sest sa tead, et ei tunne enam ei inimesi ega nende mõtteid.

Ma olen lihtsalt nukker, et end selle võõrastava reaalsusega nõnda kokku mäkerdanud olen. Ja mis ma ikka valetan- ma tahan tagasi seda tunnet, mis vanasti magama minnes õnnelikuks tegi. Ja mitte korraks, kaheks, kolmeks. Ma tahaks, et võiksin sellega edasi elada.

Muidu arvas ta, et olen mittemillegitegemise kõrval üllatavalt hea figuuri säilitanud. Ja mina arvasin, et Tartu on teda suuremaks kasvatanud. Mitmes mõttes. Aga ikkagi oli tunne, et ma ei tunne enam sama inimest. Kuigi nüüd on seda tunnet ehk natuke vähem. Tahaks tihemini suhelda. Kellegi ellu kuuluda.

Väikeste valede võrgus vägagi vangis

Kummaline kuidas inimesed põlgavad teisi kõige hullemini vigade pärast, millest nad ise pole osanud tugevamad olla.

Eelarvamused on kõige tugevamad, kui teise situatsioon meenutab sind ennast. Nii on kõige kergem hinnata. Ja kõige kergem eksida. Kõige lihtsam lähedastele haiget teha.

Ma poleks tahtnud kaotada sõpra, kuna lootsin, et tema suudab mõista.

Teine kord olen targem.

Usaldamine on üle hinnatud. Oma probleemidega olen alati üksi.



Kui teen sarnases situatsioonis teistsuguse otsuse, ei pea sa seda mõistma, kui sinu valiku hukkamõistu. Mõnes olukorras lihtsalt pole õigeid vastuseid.

Kas keegi lubaks mul elada?

Elu on vähem, kui paar aastat tagasi. Oleneb muidugi, kuidas keegi elu defineerib. Tegemistena, mis valmistavad rõõmu? Eks ole näha.

Üldiselt tahaksin ma oma elu uuesti elada. Mitte selleks, et midagi teisiti teha. Selleks, et jälle väikestest asjadest rõõmu tunda. Mida vähem ma haiget olin saanud, seda paremini ma seda oskasin.

Mu valikuvõimalused kahanevad iga päeva, iga otsusega. Mitte, et valikuid minema jalutaks. Lihtsalt need väikesed armid hinges, meenutavad, mis saab, kui kipud riskima. Või igal juhul. Haiget saad nagunii.

Kas inimene, kes valib kahest võimalusest selle, kus vähem haiget saab, ei ela?

Kas päevast päeva tiksudes juskui oleksid vana seinakell, nimetatakse eluks?

Ma tahan mägedesse, ma tahan kaljudele, ma tahan ookeanile, suurlinnadesse, katustele, keldritesse, lumelauale ja suuskadele, mootorrattale, lumme. Elada. Sukeldada, surfata, päevitada, oma soengu pärast mitte muretseda. Helesiniseid randu ja lumiseid nõlvasid. Armastada, riskida, nautida, elada...

Miks tundub see võimalik, kuigi samal ajal ma tean, et siin elus on palju inimesi, kes loodavad minult palju enamat, kui elu nautimist. Kes loodavad haridusele, tööle, lastele, kindlale kodule. Ja kes hoiavad mind tasakesti ja hästi salaja kinni. Enda teadmata. Ainult selleks, et ma ei julgeks unistada.

Aga unenägudes luban ma endale ikka neid mägesid, ookeane, ilusaid mehi, üle kantud tähenduses alkohole, mis ei tee hommikuid koledaks.

Unenägudes...

Ta lubas helistada. Ise lubas. Palusin, et ta ei lubaks. Ta ei helista kunagi, kui ta lubab.

Ja ta ei helistanudki.

Mitte, et ma seda kõne väga oodanud oleks. Vaid seepärast, et ta lubadused ei maksa midagi.

Lõhnapoiss

Kust alustada siis, kui oled kõik oma võimalused maha mänginud? Kui eelnev hävitustöö oli nõnda võimas, et väärikalt talle otsa vaataminegi vajab mõnda klaasi veini? Igaksjuhuks soovitaks paari pudelit.

Mitte, et meil kummalgi häbi või halb oleks. Oeh. Ta lihtsalt tuli valel ajal.

Ma nii hirmsasti kahetsen, et ma tegin niimoodi nagu ma tegin.

Mu postkastis pole kunagi kirju, mis muudaksid maailma

Ja juba ma sumpangi Novembris. Kohutav.

Iga korraga, kui teda lihtsalt pole, muutub see lihtsamaks. Teda lihtsalt ei ole. Tal on midagi suuremat, paremat, tähtsamat teha. Ja muidugi. Tegelikult ma saan aru. Kui keegi mulle annaks võimaluse oma elust põgeneda, teeksin seda isegi.

Mis selle juures siis halb on? See, et tema arust on just niimoodi hea. Minus tekitab see muidugi kahtlase väärtusega küsimusi nagu : ''Kas mulle olulistel hetkedel minu kõrvalt puudumine on siis hea?'' Kummaline, et seekord on tema see, kellel on suur armastus. Ja mis kõige kummalisem. Igatsus. Mida ta igatseb? Minema libisevat mind?

No nii palju sellestki. Sest ka armastus ja igatsus on ainult sõnad. Reaalselt neid muidugi ei eksisteeri. Vähemalt ma pole veel märganud.

Kuid vahest on viga hoopis minus?
Äkki ma ei märkagi, kui keegi mind armastab?

Nothing in the sales is anything I want

Mõnel hetkel tahaksin jälle augus olla. Siis tunduvad elu väikesed hammasrattad kordi olulisemad. Praegu tunnen end jälle ebaolulise ja üleliigsena. Isegi nende inimestega, kellega varem sellist seina vahel polnud. Ja uute tutvuste sõlmimiseks mul energiat pole. Pole juba ammu olnud. Võibolla tunnen puudust ka sellest ''võõrast'' energiast, mis tavaliselt uute suhetega kaasa tuleb.

Õhtul üksi koju sammudes mõtlesin ühe suhte peale, mille rong juba ammu läinud on. Et kuidas too suhe ennast ette kujutaks. Ma kardan, et ma ei oska kellegagi õnnelik olla. Et minu kurbus, minu rahulolematus, isegi armastus on minu sees, mitte suhtes. Et iga öö, kui ma üksi olen, vajan ma teda enda kõrvale aina vähem. Et iga pidu, kuhu ta ei tule, sest talle minu sõbrad ei kõlba, teeb temata olemise elementaarsemaks.

Et äkki tõesti haaran ma mobiiltelefoni, et temale helistada, ainult harjumusest. Mitte tunnete või vajaduse pärast.

Et äkki on tõesti võimalik, et tema igapäevane meie vahele seina ehitamine hakkab vilja kandma. Et äkki ta ongi mulle lõpuks suutnud oma tegudega selgeks teha, kui väike ja mõttetu, mitte midagi muuta suutev mutrike ma olen.

Ja ma ei taha, et keegi minust nii arvaks. Ma ei taha ise endast nii mõelda.

Ometigi on tema see, kellele mind vaja ei lähe. Mitte vastupidi.

Nii palju rõõmu, kellestki nõnda pisikesest.

Te ei tunne armukadedust?
-Sest te pole tundnud armastust


Armastus austab teise inimese isiksust nii väga, et laseb tal olla, kes ta on... jätab talle ruumi Tegelikult just nõrkus sünnitabki armastuse. Tugevat ja eneseteadlikku inimest võib ju karta ja austada, kuid teda on raske armastada.  Seevastu "nõrka"....muuseas, inimene on tõeline just siis, kui ta nõrkus välja paistab...on kerge armastada. Just seetõttu äratavad lapsed meis armastust. Nende nõrkus on loomulik, me tunneme selles iseenda ära. Ja nõrkust... milleks sinas pead ka seda, kui mehi hingeliselt enese ligi lastakse ... põlgab see, kes seda peidab.

Ussitanud usaldus

Ühte olen õppinud- kui südamel on mure, mida ei taha kuulutada, ära räägi sellest kellelegi. Isegi inimestele, keda peaksid kõige rohkem usaldama. Sest inimesed käituvad võõraste muredega väga egoistlikult.

Ja ma tõesti ei taha, et kogu mu maailm teaks.

Või pean nüüdsest iga sõna kohta mille sõbraga jagan, paluma lubadust, et see kaugemale kui tema ei jõua?

Ma ei saa midagi parata, et minus on tekkimas tunne, et ma ei vajagi inimesi, kellele rääkida.

Minevikust õppides

2005 jaanuar:

''Ära kunagi näita mulle välja, et sa oled armukade, sa tekitad lihstalt barjääri. Sa pead mind usaldama, teadma, et ma olen koos just sinuga. Raamidesse võid panna pildi, mind sa piirata ei saa. Ma ei lase. Ma ei kannata reegleid, minust ei saa skulptuuri su söögisaali.
Mul on kahju aga sa pead sellest aru saama, et ma ei ole sinu omand. Ma olen sinu oma aga sa ei või teha minuga kõike, milleks isu peale tuleb. Ma hoolin sinust, sa oled mulle tähtis aga sina ei välista minu elus teisi inimesi. Püüa ka minust aru saada. Ma ei taha ennast selliste asjade pärast halvasti tunda. Ma pole midagi VALESTI teinud, et sa peaks minu pärast kurb olema.''

Kuhu ma kadunud olen? Karistuseks minevikus tehtud vigade eest pean nüüd ise ''teisel pool'' olema? Kõige kogutavama asjana selle juures tõdemus, et mõistan teda. Sest ma olen ise kunagi samu tegusid teinud, samu muinasjutte jutustanud. Ja kui järele mõelda, siis ainukese eesmärgina see, et soovisin uksed lahti hoida. Ma ei tahtnud kiinduda ja näoli poris lõpetada. Ma ei hoolinud kellestki kunagi ''päriselt''. See oli ilus unistus, illusioon, mida ma mõndade noormeeste peal välja elasin.

Valusaim selle juures see, et olen ise ''prügikasti visanud'' inimesi, keda ma praeguses olukorras mõningate asjaolude kokkulangemisel isegi armastada suudaks.

Kas ma kasvasin suureks? Uute põhimõtete ja uute tunnetega.

Ma mõtlen pidevalt, kes ma oleks, kui hr. Oleksvõinud oleks olemata olnud, kui Joel poleks minust loobunud. Kui ma oleks seda suhet alustanud ilma luukeredeta külmkapis või paranoiadeta üksi jäädes. Kui ma ei oelks ühel päeval otsustanud hakata heaks tüdrukuks.

Kas ma kannataksin samamoodi?

when all you've got is hurt

Mu hing on katki. Sa pead mu südant kahe käega hoidma. Kui sa lased lahti on see kildudeks mu valgel põrandal.

Ja ma pole suurem asi koristaja

Tüdruk, kes läks katki

Tegelikult ma tean, et mul on inimesi, kes istuks mu kõrvale, pühiks mu pisaraid, kelle õlale saaks panna pea, kelle püksid ripsmedušši plekkidega ära rikkuda. Vähemalt üks inimene, kes kuulaks mu nuttu, kes lihtsalt hoiaks mind soojas ja oleks mu kõrval.
Aga alati on midagi vahel. Telefonikõne või hunnikute viisi kilomeetreid. Sest nendel hetkedel kui ma olen katki, kui mu silmad on paites ja nägu mustatriibuline, kui maailm tundub olema jube ja kole paik, tunnen ma end alati ääretult üksi. Ja mul pole mitte kedagi, kellele öelda, kui üksi ma olen. Või kuidas teeb sees haiget see, et ta arvab, et ma olen asi, mitte tunnetega neiu, kes päriselt võib katki minna. Kes saab päriselt haiget.

Ma tean, kuskil sügaval südames, et ma olen hea. Et see ei saa olla ainult mina, kes eksib. Aga ikkagi olen mina ainuke meist, kellel on valus. Ainuke, kes saab haiget, kes tunneb end üksi, haavatavalt ja mahajäätuna. Ainuke, kes igatseb puudutusi, hellusi, väikest unesegast musi, kui unenägu oli halb. Ainuke, kes oskab igatseda, armastada, hoolida, enda asemel esimesena temale mõelda. Ainuke, kes näeb sellel veel mõtet.

Aga ikkagi teen ma kõik valesti. Ta ei hakka mind kunagi igatsema, armastama, minu pärast muretsema või mind kaitsma.

Mis mõttega ma peaga vastu seina jooksen?

Ma olen halb inimene.
Ma ei taha enam elada.

Ja elu läheb edasi. Kuigi üldse ei tohiks, ei oskagi

Kuidas elada, kui sa ennast põlgad? Kuidas? Igal hommikul ärgates on mind vähem. Igal õhtul magama minnes tunnen, et heidan magama võõraga. Iga pisarat pühkides tean, et annan end ära. Ja ma ei tea kellele. Ma ei tunne seda inimest, kes mu sees elab. Ma kardan, et keegi ei tunne teda.

Kuidas saakski hoida siis enda kõrval inimesi, kes olid sõbrad eelmise minuga. Sellega, kes iga päevaga aina väiksemaks muutub ja kelle olemasolule sa ei saa enam kunagi kindel olla? Kui ma isegi ennast ei saa usaldada, kes siis peaks seda tegema?

Ta ütles mulle kohutavaid asju. Ta ei tea nende mõju. Ta on mu vastu kohutav. Ise sellest aru saamata.

Aga kui mul pole teda, pole mul kedagi. Sest tema on üks vähestest, kes veel natukenegi oskab olla.

Talvehommik

Killud minevikust peegeldavad oleviku õudust

Ma kirjutasin eelistel jõuludel ühele inimesele:

''Vedelen voodis ja olen kohutavalt väsinud. Ma polegi mitte midagi teinud, et väsinud olla. Ainult natukene öösiti üleval olnud, et raamatud ikka õigeks ajaks läbi saada. Olen suvel ja talvel täiesti erinev inimene. Mingil osal talvest. Siis, kui ma ei saa mäel käia ja kui õues on hall ja igav. Ja ma tõesti ei suuda mõista, miks päikesevalguse kadudes ka minu seest valgus kaob.

Ma olen vist lihtsalt veel noor. Et ma pole veel oma unistustest loobunud, suurte inimeste eluga vastu pead saanud. Mitte, et suureks kasvamine seda tingiks aga mingil hetkel ju inimesed loobuvad sellest, millest nad noorena unistasid(osaliselt tarkusest, kõike ei jõua elus teha ja vahel on vaja ohverdada üks unistus teise kasuks). Aga juba ainuüksi töö ja pere ja sõpruskond võib inimest kuhugi teisele teele suunata.

Kardan, et 'olen ree pealt maha kukkunud ja jonnin. Maha jäämise trots, osaliselt hapud viinamarjad. Ei tahagi nagu tagasi. Samas loen vanu kirju ja sissekandeid ja mõtlen, mille ma seljataha jätsin. Väga toreda lapsepõlve, pöörased teisemeliseaastad. Kus ma kogu selle tralli juures suutsin ikka kaine meele säilitada. Ma armastasin ja olin armastatud. Ma armastasin palju ja mind armastati palju vastu. Aga nüüd on kõik ühele suhtele taandumas ja mingis võtmes teeb see mind õnnetuks, teisest küljest ei osagi ma praegust hetke teisiti ette kujutada. Võibolla olen ma ka suure inimese eluga vastu pead saamas? Aga minu unistused kipuvad viga saama.

Ma vanast ei tundnud ennast üksi olles üksi. Ma olin üksi, aga see ei olnud kõikehõlmav. Praegu tunnen ma üksi olles millestki ilmajäänuna. Nagu oleks keegi mind ilma riieteta mereäärde jätnud. Lahendus tundub lootusetu ja ootama jäädes hakkan külmuma. Ma iseenesest ei ole melanhoolne, mina ei ole, aga mingi osa minust on. See osa, mis on elult õppinud. See osa, mis teab, mis tunne on millestki olulisest ilma jääda ja kes on õppinud, mis peab tegema, et inimesi enda lähedal hoida. Aga see päris mina, kellel pole kogemusi ja segeksõpituid lahendusi, kes on veel laps ja ei kasvagi kunagu sellest välja. See mina igatseb end lahti rebida ja elada. Temas on veel lootust ja elurõõmu. Tema ei igatse pesa punuda ja vaba aega sisustuspoodides veeta.

Vanasti ma armastasin rohkem seda kurba poolt. Seda, kes õpib kogemustest ja ei taha enam oma unistuste nimel haiget saada. Ma tundsin teda vähe, seepärast armastasingi. Aga nüüd, kui tema on võimsamaks saanud, igatsen oma elu tagasi. Ja ma tean, et see kuskil on. Ma pean lihtsalt õigele nupule vajutama.Ma ei taha ennast tükkideks rebida, nagu Stepihunt seda tegi. Aga mingil hetkel on lihtsalt nii ennast kergem analüüsida. Kole eks.

Ja tegelikult ma ju unistan neist samadest asjadest nagu sina. Aga ma ei tea, kas ma oleksin niimoodi õnnelik. Sest ma ei oska üksi õnnelik olla. Või ma vähemalt arvan nii.''



Minus on tekkimas tunne, et ma siiski kaotasin ta. Minus on nõnda palju rohkem halba, kui head. Ma olen muutumas halvaks, kibestunud inimeseks. Ja iga päevaga õpin ma ennast aina rohkem vihkama. Kuidas ma saan olla inimene, keda ma põlgan? Ja ma pole võimeline muutuma. Mul lihtsalt pole jõudu.

Telefonijamad

Ja jälle ma pean vaid tühja tooni kuulama, kugi ta lubas olemas olla. Ja mul on vaja teda. Ma ei tee niisama oi kui ilus õhtu kõnesid. Ma lihtsalt ei oska enam midagi teha. Ma tahaks näha milline naine suudaks nii lapsiku inimese kõrval õnnelik olla. Ja ka see paneks mind kohe sellele neiule viltu vaatama. Ma ei imesta enam üldse, miks minu sõbrad minule mu mehe pärast viltu vaatavad. Ma vaatan juba ise endale viltu.

Ma isegi ei tea enam, kas ma armastan teda. Ainuke millele ma mõtlen on see, et ma tahan eemale. Ma ei taha tema kõrval olla. Ta ainult piinab mind. Või on see piinamine ainult minu peas. Aga igasugune suhtumine milleks ta vaid võimeline on ajab mind endast välja. Ja tegelikult on tal õigus. ´Aga mina pole lihtsalt selleks valmis. Ma ei oska hoida inimesi enda kõrval. Võibolla ma tahangi alateadvuses temast lahti saada? Ma ei taha seda uskuda. Ma tean, et kõik me probleemid on suures osas ainult minu viga.

Inimesed, elage ümber oma elude

Mul on väga imelik tunne, et ma olen maailma suurim vingumismasin:)

Tarkust taga ajamas

Ma olen tükk aega leiutanud selle kallal, miks ma ei soovi koolis käia. Tegin oma erialavaliku peale günaasiumi lõpetamist küll natuke mõtlematult, kuid enda vabanduseks julgen öelda, et ei oskaks siiani midagi paremat välja valida.Tean, et huvitavaid ja isuäratavaid (kui nii võib öelda) erialasid on küll Eestis üle kahe-kolme, siis millegipärast tunduvad nad liiga minule liiga piiratud. Seepärast siis just endale kindlaks jäingi.

Ma pole rumal tüdruk. Ma pole kunagi küll küll priimus olnud, aga siiski alati kohusetundlik ja motiveeritud.Olen ühtemoodi tugev nii reaal-, kui humanitaarainetes, ainukesed tüliõunad olid minujaoks võõrkeeled. Aga tegin ära kõik, mis oli vaja teha ja vahel mulle tundub, et isegi liigse energiakuluga. Eriti kui võrrelda praeguse ülikooli (20AP semestris) koormusega.

Ma ei tule gümnaasiumist, kus oleks kõik õpilaste eest ära tehtud- meie koorumust püüti jagada sarnaselt ülikooliga, kus eksam on perioodi lõpus ning koduste tööde hulk on tavakoolidega võrreldes väiksem, seevõrra ainult tunni intensiivsus suurem. Mõndadel eksaminädalatel tundsin siiski, et kaheksas aines korraga terve õpik läbi närida on ühekorraga liiga palju, mõtlemata sellele, et tegelikult oli tegu pigem varem õpitu meelde tuletamise, mitte laustuupimisega. Samuti oli sageli peale vahenädalat tunne, et kasu polnud sellest midagi, sest kuigi arvetused said tehtud, polnud tarkus külge hakanud.

Aga praegu loengutes istudes ei teki mul korrakski tunnet, et ma õpiksin midagi ennekuulmatut. Vahest kuuleb huvitavaid fakte, natuke liha minu kondise skeleti peale, aga suureks imestuseks suudaksin kasvõi täna oma gümnaasiumikonspektidest ja lisamaterjalidest, rääkimata siis õpikutest, leida selle sama informatsiooni, mis mulle ülikoolis siis raha eest müüakse. Võibolla lihtsalt eksamil tahetakse ühe tunnise arutluse asemel kolme tunnist. Mis oleks ka ainuke vahe.

Ma tean, et mul on väga vedanud oma erialaõpetajatega nii põhikoolis, kui gümnaasiumis. Ma näen seda eriti praegu, kus ma tunnen, et kohustusliku riigikooli jooksul olen saanud kätte juba suure osa oma ülikoolitarkusest. Aga just see teeb mind murelikuks. See võtab mult ära motivatsiooni pingutada. Pealegi tunnen, et gümnaasiumiõpetaja töö on tunduvalt tänuväärsem kui õppejõudude oma, sest nende publikut on kindasti raskem huvituma panna. Tudengina ollakse juba kindlad, et teema neid huvitab, et seda elus vaja läheb. Ja miks mind gümnaasiumis mu eriala paelus aga ülikoolis tehakse sellest maailma kõige igavamalt esitatud loengud. Ma ei ole kunagi olnud huvitatud sellest, et õpetajad minu eest töö ära teeks, aga tõesti. Miks ma peaks jätkama oma õpinguid veel magistriastmes? Et äkki minust saab minust kunagi sama monotoonne ja isikupäratu auditooriumi ees oma slaidide maha lugeja kui mõningad minu ülikooli õppejõud? Mulle tõesti meeldiks rohkem materjali omandada õppejõuga diskuteerides ja koostööd tehes, kui nende slaide maha kirjutades.

Ja muidugi ma teadsin, et mingi lõbutsemisasutus ülikool ei ole, aga kas on ebaseaduslik teha õppimine meeldivaks?

Kas teid ei paneks imestama, kui kõrghariduse omandamine kellelegi lihtne tundub?
Või on siis lihtsalt viga minus. Ma ei kujuta ette.

Lühemas perspektiivis. Sest pikemat mul pole

Tema silmis olen alati mina see paha. Uss. Viriseja.
Enda silmis ka.

Ega ma vist muuga tegelikult ei teglegi, kui me suhte vaikse hävitamisega. Ja ise kutsun seda veel ''päästmiseks''.

Ma ei ole võimeline muutuma, kui ei muutu ümbrus. Mul on stiimulit ja motivatsiooni vaja.

Mul on pidevalt tunne nagu ma tahaks kuhugi põgeneda.. Endal pole kuhugi minna. Sinna ei vii ükski buss.

Ja ma ei vaja kaastunnet või haletsemist. Ainult seda, et inimesed, kes on mind varem naeratama panid, teeksid seda mõne korra veel. Mul pole vaja nutmist või kirumist. See ainult kulutab mind.

Ma tean, et ei tohi loobuda inimesest, keda armastad, inimese pärast, kellesse oled armunud. Aga kas on aus loobuda oma unistustest inimese pärast keda armastad? Kas kellelgi on üldse õigus teisi veenda, et nende unistused on valed?

Võõrutuskliinikusse?

Kas ma süüdistan teda ehk selle võrra rohkem, et mu endagi mõtted pigem kellegi teisel peatuvad? Mitte, et ma neid sildu juba ammu põletanud poleks.

Ma vajaks võõrutusravi armastusest.

Fotojaht

Üks fotojahi pilt siis minult ka. Sobis kuidagi'' Värvilise'' teemaga.

Seekord suutsin veel inimlikkuse piiridesse jääda

Sattusin kahe poisi omavahelist vestlust pealt kuulma. Tähelepanu pälvis see, et jutt käis punasest täpist minu põsel. Tundsin siis huvi, et miks suured mehed tüdrukute kuuldes nende vigadest jutustavad. Oleks ma siis teises ruumiski olnud.

Aga ei. Nemad tundsid hoopistükkis rõõmu selle üle, et see mul on. Nimelt tegevat too mu ''inimlikuks''. Peale minutit järelpärimist jõudsid nad minu õnneks järeldusele, et parem sõna oleks ikka ''inimlikumaks''.

Ma tõesti tahaksin veel inimeste hulka kuuluda:)

Lõpp on nii lähedal

Tahaksin talle nii palju halba öelda. Tahaksin teada kõiki neid tuhandeid valesid, mis meie kooselu on varjutanud. Tahaksin, et ma ei suudaks välja näidata, kui väga ma olen temas pettunud. Ma tahaksin midagi muuta. Aga tean, et ma ei suuda seda eales teha. Mida enam ma tunnistan, et ma temas pettun, seda enam ta tõmbub endasse, seda enam ta varjab ja valetab. Ja seda rohkem ma temas pettun.

Ta küll püüab olla hea. Aga nendel hetkedel, kui ta ei püüa, teeb ta mulle alati haiget. Ja ma ei vääri seda.

Aga ma püüan veel. Kui ta kunagi lõpetab varjamise, äkki me suudame selle suhte päästa.

Mu lemmik aastaaeg on öö

Tundsin esimest korda üle pika aja, et suudan huvi tunda ka mõne muu mehe vastu, kui see, kes mind kodus õnnetuks teeb. Olin sellest pool õhtut nõnda eufoorias, et ma kohe tundsin, kuidas mu unistused jälle natuke reaalsemaks muutusid. Praegu pole üldse veel oluline, kas nemad minu vastu sama tunnevad. Kuigi ma ei pea ennast nõnda hulluks eksemplariks, et ma nad seda teha ei võiks. Lihtsalt. Naeratada, kallistada, naerda, juua, vestelda kellegagi, kes pole lihtsalt sõber, vaid keegi, kes on võimeline panema su põlved värisema ja pea ringi käima. Sest ta on seda juba kunagi teinud.

Ma isegi ei teadnud, kuidas ma sellest puudust tundsin.

Ma küll mõtlesin kuueteist aastaselt paljudest asjadest teisiti(ma ei julge öelda, et valesti), aga loobumine oli üks vähestest asjadest, mille Tegemist ma kahetsen.

See pole enam see, millest unistati

Aga ma tahan võidelda selle suhte eest. Ma ei tea kuidas ega isegi, miks ma seda tahan. Ma tean,et minu hinges on haavad, mis ei parane iial. Aga lõpmatult paremuse, ideaali, täiuslikkuse poole püüdlemine ei saa lõppeda muu kui üksi jäämisega. Kuigi ma tean, et me oleme selles võitluses üksi. Et minu nõrkushood, kus olen end teistele- meie suhtest välja jäävatele inimestele avanud, on muutnud minu tagala ebakindlaks- ja tegelikult ei vajagi ma muud, kui seda, et kasvõi vaid lähedased mind toetaks. Mitte igal võimalikul hetkel noaga selga lööks.

Ma olen jälle suutnud endas mingilaadse enesekindluse kasvatada. Ma olen füüsiliselt endaga väga rahul- ma pole vist isegi aastaid nõnda kena, armas, sale ja särav välja näinud. Hingeliselt annab muidugi veel soovida. Aga loobumine pole võit. Selleks, et võita peab lõpuni vastu pidama. Ja kuigi ma olen vihane, pettunud, haavunud, leian ma endas jõudu, mis ütleb, et ma pean endale, talle, kõigile pealtvaatajatele selgeks tegema, et mina olen parim. Et minuga ei maksa jamasid korraldada. Sest need maksavad rängalt tagasi.

Ma tahaks sellele tüdrukule öelda, mida ta tegi. Et ma ei ole kerge vastane. Et ma teen ka haiget. Aga ma ei suuda nii madalale laskuda. See on tema probleem. Minu oma peab end veel tõestama. Ja jäämagi tõestama. Sest ilma usalduseta suhe ei või kaugele viia. Ja pealegi pole see ainus probleem, mis meid takistab.

Tuleb keegi uus vaadata. Aga kas uus on parem? Aeg on näidanud, et enamus mehed on detailidele taandades alati vigadega. Ja mis muutuks, kui iga järgmine mees mind milleski samamoodi pettuma paneks? Ma tean, et ma olen nõudlik. Ja nõudlikkus tähendabki alati ainult seda, et see, kes haiget saab olen mina. Ma olen liiga palju näinud, et uskuda täiuslikkusesse.

Ja varsti saab ka noorus läbi.

Kord küsis üks inimene, mis ma kuueteistkümne aastasele endale tarkuseteraks kaasa annaksin. Toorkord ei osanud ma ennast kuidagi 16 aastase endaga isegi vastandada- see oli ju nõnda alles ja pealegi veel üks parimaid aastaid mu senises elus. Vahel ma kahtlen, äkki ma tegin tollal paljusid asju isegi õigemini, kui leian end praegu tegemas- ma polnud veel haiget saanud ega nõnda kannatanud. Mitte, et ma enam ei usuks, et elu tuleb ilus, aga sellel hetkel ei osanud ma selles isegi kahelda. Ma tean, et ma poleks tol hetkel kedagi kuulanud, ka mitte ennast kolm-neli aastat vanemana. Aga kui küsida nõnda, mida oleksin tahtnud tol eluaastal teisiti teha, muutub küsimus natuke kergemaks.

Ma oleks tahtnud, et ma tollel talvel ühe poisiga käsikäes lumetormi trotsides oleksin temast natuke kõvemini kinni hoidnud. Sest siiani leian end vahel oma rutakat äraminekut ja loobumist kahetsemas. Tollal ei saanud aru, et mind häirivad vead on tegelikult minu, mitte tema omad. Et kunagi ma olen nukker, et maailmas nõnda vähe selliseid inimesi leidub. Sest kõige hirmsam on haiget teha inimestele, kui seda vääriksin hoopis mina.

Ma oleksin tahtnud teada, et litsmeeste südamete võitmine on ainult hetkeline lõbustus-sulle võib küll tunduda, et suudad neid muuta, ümber oma saleda sõrme keerata, aga tegelikult teevad seda hoopis nemad sinuga. Ja kui sa ei saa isegi haiget, siis tühjus ja mõttetus jääb ikkagi hinge häirima. Pealegi kaotad niimoodi palju häid sõpru.

Ma oleksin tahtnud, et kuueteistkümnenda eluaasta lõpus oleksin teadnud, et poisse, kellega ei saanud asja isegi su piltilusatel ja veetlevatel sõbrannadel, ei ole hea oma südamesse lasta. Nad teevad seal seitsme kuu pikkuse hävitustöö, mille tagajärjel kaotad kõik millesse üldse kunagi uskusid. Kuigi see jääb juba seitsmeteistkümnendasse eluaastasse.


Peale suhete polegi mu elus suuremat sorti eksimusi. ´Tol hetkel ma vähemalt elasin.

Lihtsalt ei tea

Kas otsida täiuslikkust või leppida sellega, mis sul on?

Mina enam ei tea.

Tsiteerides elu

Üks võrratu inimene mu elust tsiteeris mulle kunagi Hamyngway'd:

"Aga naine on raske olla. Mida paremini Sa mehesse suhtud ja mida rohkem sa näitad, et Sa teda armastad, seda kiiremini ta sust ära tüdineb.Tundub, et parematel meestel peab olema palju naisi, aga jube raske on etendada paljusid naisi, ja kui ta sellest ära tüdineb, võtab keegi lihtne ta ära."

E.Hemingway "Kellel on ja kellel pole"

Ja neil mõlemal oli õigus. Jube raske on etendada paljusid naisi. Olen ka ise juba ammu tõdenud, et isegi kui kõik räägivad ja unistavad näha enda kõrval kedagi põnevat, erilist, väsimatut, siis lõpuks leiavad nad ikkagi kellegi, kellega on turvaline ja soe. Isegi kui nad peavad selleks inimesi muutma.

Ma ei jaksa enam olla hea. Tunnen, et selle eest saab ainult karistada.

Ajatu romantika

Istusin täna kahe magamata ööga Odessa väga ajast ja arust lennujaama nurga taga ja nutsin. Et ma tegelikult mõistan, kui lihtne oleks lahendus kõrvalvaataja jaoks. Ja ma ei mõista, miks on see mulle nii raske .

Ma väärin olema õnnelik. Ma väärin. Pean saama. Ja korraks, vahel, mingiteks hetkedeks ma suudangi seda. Aga millalgi tuleb alati hommik. Või pisarad, argielu. Probleemid. Kõik on uuesti hall ning pilvine.

Prussakad ronisid mööda 30 kraadise öö seinu. Ainult mina, nemad ja pisarad. Mingil hetkel ta tuli. Võttis mult ümbert kinni. Nii, et paha hakkaski ununema.

Aga ma ei saa paha unustada, kui see mulle iga kord talle otsa vaadates südamest tüki hammustab.

Ma ei suuda enam usaldada. Ma ei suuda isegi andestada.

Luule ei pea riimuma, kui tunded ei pane laulma

Küürides seebiga nahka,
ja kui pesen õhtust,
hommikust nägu,
kipub ta maitse mu keelele,
kuigi suu polnud praokil
ja veel polnud maitsenud huuli.

Mu nahk on liiga õhuke,
et võidelda maailmaga.
Äkki peabki nõnda olema,
et mina saan haiget,
et seebist tuleb kibe maitse,
ning armastusest valu,
ja ülejäänu saavad teised endale.

Terava keelega mees,

ära sa sisse lõika;

haav võib selline tulla,

et ükski roht ei mõika.

Viiding

Kui jäädakse kõigest ilma

Naljakas, et mul on peale nädalavahetust tunne justkui vaevaks mind pohmell. Vaatamata sellele, et ma tilkagi ei joonud. Ainult rahusteid sõin palju. Kas liiga palju, seda ma ei usu. Ometigi oli voodi ainuke koht, kus nad aitasid - sain nutmise asemel vähemalt mõned tunnid magatutki.

See on nii kummaline- ma tahan asjad selgeks rääkida, probleemini jõuda, selle lahendada. Tema leiab, et kõik mis tuleb peale kahe pisara on üleliigne. Et ma laseks lahti, et ma ei muretseks, mõtleks, tunneks.

Jah, ta ütles: '' Ära mõtle.'' Ja kontekst polnud üldse kitsas.

Aga kuidas ma saan üle olla enda petmisest? Usalduse kuritarvitamisest. Kuidas ma saaks mitte mõelda, tunda, muretseda?

Tõesti tundsin, et hakkab paremini minema. Suutsin olla mõistvam, vähem ahistav, usaldav, isegi toetav, kui jalad enam ei kandnud. Ja ma tõesti uskusin, et midagi muutub. Kasvõi, kui see muutus peab olema ainult minus. Aga vastutasuks ma sain eluaegse trauma, mida võin tahes või tahtmata kaasa võtta enda edastistesse suhetesse.

Ta vabandas. Väitis, et tegelikult hoolib. Aga ma millegi pärast ei suuda siin selle tüli uksi kinni lüüa ja edasi minna. See piinab edasi.

Kas ma teen vea?

Ta võttis viimase, mis võtta andis. Ta võttis mult viimasegi usalduse tema vastu.

Kuidas õppida elama koos inimesega, keda sa ei usalda, kellest sa samas ei suuda loobuda ja kes oma mõistmistmööda pole kunagi eksinud?

Kuidas suhtuda inimesesse, kes sahkerdab teise tüdrukuga ja käib salaja terveks nädalavahetuseks tema sünnipäeval? Minule muinasjuttu luuletades ja lõpuks veel kaheks päevaks märku andmata ära kaududes.

Tema ei tahtnud mu vingumist kuulata.

Ma ei oska enam mitte midagi teha. Ta küll ütleb, et ma ei ole siin absoluutselt enesekriitiline aga mina küsin, et kas te olete näinud suuremat rumalust, kui see millise armastuse, austuse, kirega ma teda kaitsen. Ma ei lase kunagi kellelgi tema kohta pahasti öelda. Ma ei luba tänitada, et ma peaks loobuma. Ma tõesti uskusin temasse. Ma usaldasin.

Aga mis ma nüüd teen?

Sest elu on selline

Lugesin Viidingut, võtsin päikest ja ootan teisipäeva. Siis on Ukraina ja puhkus:)

Sest printsess usub, et elu tuleb ilus. Sest ilu on vaataja silmades

Ma tulin ja vaatasin, et ma olen kuidagi liiga enesekriitiliseks ja enesesse tõmbunuks muutunud. Tegelikult on olnud vahepeal ka palju muud, millest kirjutada ja mõtiskleda. Nagu Holland ja punaste laternate tänav või suvine Pärnu ja hiinaka kiirnuudlid. Või Marin, beebipillid ja meie roosa(tegelikult lilla) snus. Nagu aasta otsa väldanud remont, Tartu sõbra juures magamas käimine või täiesti unustamatu metsaonn kuskil Kesk- Eestis.

Lihtsalt mingil hetkel suutsin ma ka head kuidagi nigelas hallis valguses näha. Kuigi läbimärjana ja lausvihmas telki üles panna võivad ainult kõige vapramad tüdrukud. Eriti, kui mehepojad autos alkoholiaure nuusutavad. Aga millegipärast tunnen ma ennast hästi. Kuigi õues on aasta ilusamad ilmad ja pean mina tööl ajakirju lugema ning turistidele kinke pakkima.

Et võibolla olen ma naiivne ja rumal ja siiani oma roosa mulli unistuses kinni. Aga ma siiani usun, et tema on prints. Ja, et me elame õnnelikult elu lõpuni. Isegi kui elu käsib kunagi printsi vahetada. Noh, väga harva sõidetakse ju ühe autoga elu lõpuni. Ikka tahaks uut ja paremat, mis sind alt ei vea. Ja mul on täielik õigus see saada, sest võimalusi mul selleks on. Ma olen ikkagi kena, pruun(kuigi hetkel natuke punane), seksikas ja armas neiu, kellel on potensiaali (mida ta ei oska hetkel kuhugi suunata).

Ja ausaltöeldes on elu kuidagi ilusamaks muutunud. Ja mina tugevamaks ning enesekindlamaks. Nüüd ma kardan ainult seda, et äkki mu prints ehmatab ära. Sest senini toitsin ju mina tema enesekindlust. Nüüd peab tema minu oma nautima õppima.

Ja tegelikult ma tänan kõiki, kes vahel mulle kaasa elavad ja toetavad. See on armas ja mulle oluline, sest paljusid asju, millest ma siin räägin, ei saa ega taha ma päris elus nii avalikult etendada.

Teie Helen

Pean õppima olema üksinda

Mul on millegipärast tunne, et viimasel nädalal olen rohkem nutnud kui maganud. Ma olen kohutavalt emotsionaalne, kohutavalt kiiresti ärrituv ja iga viimast kui niidiotsa otsiv. Ma lausa tahan tülitseda. Mitte tülitsemise pärast vaid seepärast, et ma otsin lahendusi ja nõndasamuti istudes nad mulle sülle ei kuku. Ikka peab ise midagi ette võtma. Aga vaevalt tülitsemine see õige tee on. Lihtsalt hetkel tundub see kõige kiirem olevat. Aga kiirem tee milleni? Tema mulle vastuseid ei anna- ja ainult mina kaevan endale auku.

Millal me kohad vahetasime? Millal sai minust armukade ja tähtinäriv elukaaslane?

Silmad pisarais, tänaval istudes, saan aru, et tegelikult polegi meid iga päev ümbritsevad inimesed meie vastu nii ükskõiksed. Neid inimesi, kes püüdsid kurvale tüdrukule midagi lohutavat öelda, ikka leidus. Ja üks noormees kinkis mulle lillegi.

Mingist küljest on mul sellest ka kasu- ma mõistan maailma nõnda paremini. Saan paremini aru ka teiste inimeste vaatevinklitest. Ja sellest, et vahel nad ei olegi selles ise süüdi. Et miski lihtsalt sunnib olema selline, nagu välja kukub.

Ma nimelt ei käi eriti tihti linnas.

Üksi on suhteliselt kõhe läbi linna lipata. Pidevalt keerutavad mehed oma päid, võõrad poisid otsivad silmsidet ja purjus vanamehed välikohvikutes arvavad, et tere või hei hüüdmine on kuidagi meelitav. Ja muidugi need tüübid, kes arvavad, et ''oot, ma olen sind kusagil näinud''

See meenutas mulle ühte mu ammust tema-õlal-võin-ma-nutta sõpra, kes tegi ükskord väga mornis olekus mulle etteheite. Nimelt pidavat minuga linnas jalutamine enesekindusele tõeliseks proovikiviks olema. Sest kõik inimesed vaatavad mind, mitte teda.

Mis paneb mind muidugi praegu imestama, kuhu mu jalustrabav ilu siis kadunud on? Koduste pusade ja filmiõhtute kaissu? Kuid kadunud ei ole ilu vaid enesekindlus, mis tegi tavalisest tüdrukust midagi paremat.

Aga ikkagi on kuidagi mõnus, kui leidub inimesi, kes Ülemuse enda juurde kutsuvad ja ütlevad, et tal on ilus tüdruk, keda ta hoidma ja kaitsma peab.

Ja ausalt öeldes, millegi pärast meelib mulle rohkem olla hoitud ja kaitstud kui iseseisev ja üksi rabelev. Isegi kui mul oleks mees kodus. Sest mulle meelib olla osa meie elust ja plaanidest. Mitte mingi lisaatraktsioon, kus õhtul maanduda.

Aga see ei tähenda, et ma jälle enesekindel ei tahaks olla.

Ps: ma jätsin oma keha pillidega mürgitamise pooleli. Vaatan, kas elu muutub elamisväärseks:)

Millal saab läbi see lootusetuse kõrb? Kuhu mind järgmisena reisile viid?

Elus ei ole enam väikeseid asju. Neid väikeseid asju, mis tõid naratuse näole, panid muigama või naerma. Neid, mis tõid mõnda päeva päikese. Need, millest tekkinud head meelt jagus mõnel korral isegi mitmeteks nädalateks.

Ei oska enam rõõmustada. Või naeratada. Õnnelik olla. Vahel kahtlen, kas ma seda kunagi üldse osanud olen. Äkki on see alati olnud vaid mask, mis tuleb näole manada, kui sind ümbritsevad inimesed, kelle on vaja näidata, et näed sa, pole mul viga midagi? Et äkki pole see kunagi olnud päris? Pidevast naeratamisest võib tõesti seniilseks muutuda.

Kas ma lihtsalt väsisin näitlemisest?

Tujud kõiguvad hullemaist keskpärasteni.

Öisel Rootsi laeval sai isegi natuke rõõmu tunda. Kuidagi. Millegi ajutise üle. Ülejäänud Euroopa läbisin ikkagi väikese nukrusega.

Pessimismihood koguvad jõudu. Muutuvad võimsamateks ja nende hävitusvõimsus suureneb. Lihtsalt ei oska enam endaga hakkama saada. Ja ei taha ka seda, et keegi aitaks.

Ka teda tõukan tasakesi eemale. Lõppkokkuvõttes jään ikkagi rohkem süüdi- mina tõstatan mure, nagu poleks seda enne jutukus tulemist olnudki.

Ma lähen otsin abi. Aga samal ajal ma ei usu sellesse.

Keegi ei suuda mulle öelda midagi, mis paneks teisiti tundma.

Lõbustan end poliitiliste anekdootidega

uudis: Täna hommikul süttis põlema ja hävines president George W. Bushi isiklik raamatukogu.
Tules hävinesid kõik 2 raamatut. Nagu ütles pressiesindaja Ari Fleischer, on kõige rohkem presidendil kahju teisest raamatust - see jäi lõpuni värvimata.

Elu saab ka läbi

Elu teeb nõnda haiget, et paneb mind tundma nagu haiget saanud tuvi baltijaama taga, kes nurgas istudes tiivaga oma keha varjas. Ma sain aru, et tal on väga valus. Aga mida sain mina teha? Samamoodi nagu ei saa keegi teine teha midagi, et mina end paremini tunneksin. Ma lihtsalt tahangi lamada ja ennast vihata. Maailma vihata. Ja mitte vihaselt vihata. Vaid vaikselt ja mõistlikult.

Et tegelikult ma ei tahakski edasi elada.

Kuhu põgeneda, kui keegi sind ei oota ega taha ja isegi tagasi ei igatse.

Mis mõtet oleks siis üldse põgeneda. Siis võiks lihtsalt minema jalutada?

Ja siis juba täiesti. Lõplikult. Võibolla kunagi tuleks tagasi ja naeraks nende üle, kes täna kohut mõistavad. Kui nemad on kuuskümmend, paksude prillide ja paksu tagumikuga.

Läheks minema. Ameerikasse, Londonisse, Somaaliasse nälgivaid lapsi paitama? Ma ei taha klišeed. Ma kardan neid. Aga kuhu siis? Alpidesse kahemeetrisesse lumme? Kubujussina. Sinna, kus kedagi ei huvita võrdki, mis sain viimase eksami või kui pruun on mu pepu.

Kardan, et ei piisa psühholoogist või tuhandekroonisest treeningkaardist. Või rohtudest või väljamagamisest. Isegi kahtlen juba, kas teise Eesti otsa kolimine midagi muudaks, kui mina jääks minuks. Millestki, mida raha eest saaks osta, ei piisaks, et seda süda pahaks ajavat põlgust kõige vastu minust välja pigistada. Aga võibolla aitaksid elu pingevabamalt välja kannatada?

See ei ole mina.

Vahel ma tahan nutta end läbi öö, karjuda, jonnida, küüntega mulda kraapida. Et natukenegi seda kõikehõlmavat viha endast välja saada.

Ja vahel on hommikul kõik korras.

Minu paradiisiaed

Nädala alguses oli korraks hea; mõnulesin maal. Niitsin kääridega värkset muru, kuhu niidukiga ei julgenud minna, koristasin ja küürisin maja, püüdsin üldiselt kasulik olla.

Lõpuks ometi on mul seal täitsa enda voodi, enda voodipesu, patjade ja tekkide, sooja ja pehme madratsiga.Lauamängud ja soe söök. Minu nunnu ja suur plats värkselt niidetud muru. Toored marjapõõsad ja kurjad sääsed.(Mul on juba ühel käsivarrel küünarnukist näpuotsteni 19 kuppu, ülejäänusid ei vaevunud kokku lugema.) Suur kann kaevuvett voodijalutsis ja väga udused telekanalid. See on luksus, mida igaühel ei ole. See on suvekodu oma kõige kallimas mõttes.

Maakodu on see, kui sa ei pea kaasa vedama oma pesemisasju või puhast käterätikut. Või riideid või pesu või telefonilaadijat. Kui sa saad lihtsalt õhtul isale helistada ja öelda, et lähed ja olla lihtsalt nädal otsa aktiivne- nõnda nagu inimesed maal aktiivsed on- oma peenarde ja põõsaste ja pideva koristamisega.

Tallinnas ei ole kunagi nii. Mis siis, et ka siinpool on mul kaks kodu.

Uni kriibib silma, voodit ei tee keegi ära

Üldiselt piinlen ma lõpmatu unisuse käes. Sisetunne ütleb ka, et peaks nagu kurb olema, kuigi õieti ei teagi mispärast. Mulle on alati räägitud, et olin juba mõne aastaselt selline- istusin üksi nurgas ja tahtsin kurb olla. Seepärast ütleb ka tema, et teen jälle seda nägu, mis ühel mu lapsepõlves tehtud pildil oli.

Kas on oluline, et elu oleks ilus eest või tagantvaates?

Melanhoolik tuuridel

Ma mõtlen. Ma mõtlen, et kui saaks oma elu ka, poleks suurt vigagi.

Aga millegipärast kipub õhtune tuul siiski mu aru kuhugi ekslema viima. Aga mida ma nõnda üksinda ilma aruta teen? Eks sellest üks suur pahadus tule.

Temal on ka oma asjad käsil, ma pole tohtinud teda terve päeva segada, muidu saan riielda ja see ei kõlba mu nagunii ebastabiilsele enesetundele kuhugi.

Tahaks lihtsalt, et see läbi saaks ja kuskilt uuesti alustada võiks. Aga puhtaid lehti pole olemas ja isegi igast korralikust alustatud vihikust ei saa lõpuni asja.

Lihtsalt. Tüdrukuid, merd, päikest, värskelt niidetud muru, oma voodit ja palju vett. See pole ju palju palutud. Ometigi on isegi tüdrukud muutunud. Päike ei ole enam nõnda kuum ja sääred nõnda pruunid kui võiks ja tahaks.

Üks raiskuläinud aasta ma ütlen. Suureltjaolt selle mõttetu lebotamise, laiskuse ja sõpradest kaugenemise tõttu. Ma ei tea, kas ma olen imelik, aga ma tõesti armastasin iga rakuga oma gümnaasiumiaastaid. Mis sellest, et on olnud lihtsamaid aegu, aga toredamad jäid vist sinna.

Samas Tartu on veel ees. Vähemalt kuskil ja kunagi.

*Pildil vana Zelluloozi paberivabriku trepp