might made me complete
Väikesed ning tühised inimesed mõjutavad mind rohkem ning kauem, kui ma oskasin seda oodata. Sellised, kes teevad veretöid ja on nende üle uhked. Mõrvarid. Petised. Mitmes mõttes.
Kuid kas kellelgi üldse õnnestub oma elu elada nõnda, et seesugustele otsa ei jookseks?
Miks siis mina seda nõnda üle elan...
3 comments:
Võib-olla meeldib meile mõelda, et nad on tühised, manipuleerivad ja halvad inimesed, ainult omakasu peal väljas? Ja seda, et ka teised, kes seda ei ole, varem või hiljem märkavad, kellega tegu...
Ja et elu näitab ka neile kunagi oma pahupoolt, et nad saavad, mis on ära teeninud...
Oleks see nii, peab nii olema.
Aga võibolla oleme me kõik tühised, manipuleerivad ja halvad inimesed? Mingil hetkel, mingil moel, kellegi silmis. Ma olen kindel, et me oleme. Kasvõi natuke.
Võibolla, ja suure tõenäosusega ongi kergem olla õnnelik, kui sa kelleski peale ise enda ei hooli. Ja sellised inimesed nii või teisiti lõpetavad või alustavad kuskil punktis sellega, et nad teevad kellelegi haiget.
Me kõik teeme teistele haiget. Ja ma ei suuda kunagi välja rabeleda sellest, et kunagi ei või kõik keda ma tahaks, mind ''päriselt'' ja ilusal moel tundma õppida.
See ei ole meie võimuses.
Me oleme kõik enam vähem sarnased. Me kõik kannatame samamoodi. Me kõik tahame olla õnnelikud. Me kõik vahel leiame ja vahel kaotame. Teeme haiget ja saame haiget. See ongi vist elu. Üles ja alla. Üles ja alla.
Post a Comment