war hero

Iseenesest pole asjad kõige paremini. Tuju on küllaltki hea, kuid midagi on valesti. Olen siiani veel kodutu ja selline elu väsitab päris hirmsasti. Südametunnistus ei luba ka sõpru koormata, seega tunnen end seetõttu küllaltki halvasti. Üldiselt on häid asju päris palju. Koolis läheb mul hästi ja inimesed on lahedad. Võibolla saab kunagi varsti ka oma toa. See teeks paljud asjad lihtsamaks ja annaks endaga olemise ruumi.

Hingel on ka natuke probleeme. Vanad asjad. Ma ei tea, miks nad mind häirivad. Näen halbu unenägusid ja omaksin nagu samu probleeme, mis varem. Kuigi me pole juba ammu koos. Muidugi on siin Tartus paar inimest, kes mind oma kohalolekuga pidavalt endast välja viivad. Need halvad jõud, kes minu suhte üldse sellisesse punkti, nagu ta jõudis, viisid. Raske on pidevalt nende hingamist oma kuklal tunda, aga pean sellega harjuma, pean olema tugevam. Ma ei ole enam ju see tüdruk, kellena nad mind vihkasind. Ma loobusin nende kasuks ju kelleski, kellest ma väga hoolisin. Nad peaks olema õnnelikud. Oeh. Kas tõesti pole ma unenägudes oma suhtest veel lahti lasknud?

Augustist on areenile ilmunud üks uus mees. Kuid ma olen arg ja ebakindel. Kuigi ta mulle meeldib. Kaitsereaktsioon on liiga tugev. Pean sellest läbi murdma? Ma ei taha enam haiget saada. Venitan sellega niikaua, kuni tunnen, et see on õige. Neil peab ka põnev olema. Tõenäoliselt vajub seegi kuskile sekelduste taha ja ununeb. Kuigi loodan, et mitte.

Tahaksin oma kodu, mitte teiste diivaneid. Ei, mitte, et ma tänulik poleks, et nad seda mulle pakkunud on. Aga, keeruline see elu. Siiski hoian nina püsti ja loodan parimat. Küll asjad kord korda saavad.

Kas on meie vahel näiteks mingid tõkked - mõtlen kohvitass või keegi, kes on veel? Või segavad meid võõrad põhimõtted või olemegi teineteise teel?

''Sest oled sa tundnud palju inimesi, kes sinu enese valgust sulle tagasi peegeldaksid? Inimesed sarnanevad enamasti- tõrvikutega, mis leegitsevad niikaua, kuni nad kustuvad. Kui harva võtavad teiste inimeste näod vastu ja heidavad tagasi meie oma ilme, meie oma kõige südamelähedasema, väreleva mõtte!''

Paljud ütleksid, et ma tegin jälle seda, mida kunagi kõige paremini oskasin- ma põgenesin. Alustasin uuelt lehelt, uute võimaluste, uute inimestega. Suurel määral. Olin äkiline ja jätsin enda isekuses maha inimesed, kes minu peale lootsid ja jooksin minema sinna, kus veel probleeme, kohustusi, valu pole. Seega püüan ka oma elu siin nõnda elada, et end kellegagi pikalt ega suurte lubadustega ei seo. Ma ei taha jälle haiget saada ja kui ma midagi ei looda, ei saa ka millestki ilma jääda. Loobun unistamast või mõningate sihtmärkide püstitamisest. Loobun kõigest, mis mind Tallinnas hoidis. Mitte sellest, mis mind sinna tagasi ootab, aga sellest, millest siiani takistus sai.

Ja luban end ka Tartust sügavalt eemal olla. Hakkan pealiskaudseks, isekaks, vabaks... Ja ei lase end siduda. Tean, et see on minust nõrk- pidevalt oma probleemide eest jooksmine, unistamine langusteta elust... Aga teisest küljest üks kivi mu kodarates ning juba lömitaksin näoli poris. Tahan tugevaks, südametuks kasvada. Et mu hing poleks läbikäiguhoov, nagu ma siiani kõik endale lähedale olen lasknud. Oh, ma tean, kui rumal on seda teha, sest ma ei taha seda teha. Aga hirmu ees nõnda emotsionaalse jalgealusta edasi elada, nagu seda viimastel aastatel tegin. Ma ei suuda enam. Mingid piirid peab enesele looma. Ja isegi kui teen seda enda sulgemisega. Võibolla on see kõik ainult teooria.

Ma lasen elul minna. Ei hoia enam kellestki ega millestki kinni. Kui elu sunnib meid loobuma mõnest sõprusest, mõnest kallimast, inimestest, kes kaovad mõnel kurvemal kombel, kui meie enese soov, nende mälestustest ... Siis tuleb seda teha.