Öine piin

Mul on jube uni ja ärkamiseni on neli tundi. Aga ma ei saa magama jääda. Ei leia asendit ega mõtet mida mõelda. Ainult sellised tulevad pähe, mis kulmu kirtsutama ja südant valutama panevad.

Ma tean küll. Lihtsalt tema on puudu. Kaisust

Jäin haigeks ka veel. See puudus.

Eluisu kaob ära. Vaatan tühja toa seinu ja ei tea mida ma elult tahan. Ma armastan talve lume ja külma pärast. Lumiste mägede ja sooja tee pärast. Aga kui ühtegi neist pole. Ainult vesine taevas ja porised tänavad. Siis ma kaon kuhugi kurbusesse ära. Kuhugi, kus mingit lootust pole. See, mis on olnud, see ei rõõmusta. Kõik peaks muutuma. Tahaksin kuhugi täiesti võõrasse olukorda, võõrasse kohta, ära ja minema. Et saaksin selle viitsimatuse, kurbuse ja tahtmatuse endast maha jätta.

Rõõmuhetked on lühikesed, kaduvad, nad ei kanna ideid. Nukrus valitseb kõige üle.

See ei ole talv

Miks lund ei ole. Nukraks teeb.

Täna ju oleks see kallis ,kelle käest haarata.

Võlg on võõra oma

Võla kohta on igasuguseid toredaid ütlemisi. Näiteks, et võla pärast muretse homme. Aga mind ajavad nad vahel rohkem vihale.

Kui ma laenan sõbrannale raamatuid, cd-sid, saapaid, raha, mida iganes, ma mingis mõttes ju aitan teda. Aga kumb meist peaks muretsema seepärast, et asjad ikka õige omaniku juurde tagasi jõuaks? Mina? Helistama päevad läbi ja püüdma leida kohta ja aega, kus kohtuda ja asjad kätte saada. Või peaks hoopis laenaja muretsema seepärast, et ma teda teinekordki usaldaks.
Asi ei olegi niivõrd rahas. Mul pole kunagi niipalju raha, et seda välja laenata ja väiksem summa läheb mul endalgi meelest. Aga natuke olulisemad asjad. Raamatud näiteks.

Ma tõesti ei jaksa oma asjade järgi mööda Eestit ringi joosta. Teinekord ma siis lihstalt ei laena.

Tuletage enne jõule meelde, äkki on teie käes kellegi teise asju. Ja andke need tagasi. Siis ei lähegi jõulukingitusi tarvis.

Püüa mind kinni. Kui suudad.

Unistused libisevad kuhugi kaugele ja teadmatusse. Ära. Ma ei teagi mida peale hakata. Kas peaks neist kinni hoidma või ootama aega, millal nad ise tahavad tagasi tulla?
Aga mingi osa elurõõmust on tagasi tulnud. Ma ei suuda temaga harjuda, enne magamaminekut hakkab alati kuidagi halb. Iiveldus ja palavus ja tülpimus. Pean lihtsalt akna lahti tegema ja silmad kinni pigistama, hommik on parem.

Tahaks natuke väiksem olla.

Täna küsis üks noormees, kas ma ikka olen ajaloolane, et ma olen nii üksi, kui teised on pead koos. Ega jah. Minust on vist üksik hunt saanud. Kuigi ma ei hammusta, kui mulle lähedale jõuad.

Me oleme viimasel ajal teineteisest natuke rohkem eemal olnud. Ja natuke on mul tunne, et see on mõnus ka. Siis jõuab teineteist igatseda. Puudust tunda. Eemal seepärast, et ma hakkasin korralikus tudengiks. Järjekordselt. Ja tema kaisusus ärgates mul tavaliselt teadmiste isu pole. Üksi tuleb see tahes tahtmata peale.

Ma räägin ükspäev natuke haridusest.

Aga see eemalolemine on seepärast hea, et mul tekib jälle see esimeste kuude tunne. See kuidas hommikul istud koolis ja püüad õhtuseid plaane välja mõelda. See kuidas õhtuti istume kinos ja jalutame käest kinni mööda tänavaid. See on hea. Kui koguaeg koos olla, siis kaob see natuke ära. Ei ole ootust ja teisi inimesi. Siis kaob ära ka tahtmine kuskile koos minna või midagi koos teha. Mitte täitsa ära, vaid peidab ennast kuhugi unenägude ja filmiõhtute vahele.

Osadel meestel on komme suhte süvenemisel mitte enam tähelepanelik olla. Ja muidugi. Kui pidevalt teineteisega olla siis ei saagi ainult ninapidi koos ajadega tegeleda. Ja tekibki olukord, kus ollakse ühes ruumis, aga teineteisele tähelepanu ei pöörata. Mingil hetkel ei saadagi enam aru, mida siis valesti tehakse.

Ma võibolla tahangi ise praegu natuke rohkem lahus olla. Oma asjadega tegeleda, õppida ja mõne inimesega, kes mulle vaimselt pinget pakub, kohtuda. Aga see ei ole üldse selline tüdimus või väsimus suhtest. See just lisab sellesse võlu.

preili Hajameelne

Otsisin kotist öökreemi, mis mulle millegipärast ei sobinud ja avasin päevakreemi. Niisiis on minu öö ja päev isegi kreemides sassi läinud.

Sõbrad ei olegi sõbrad vaid konkurendid

Kui unistused kasvavad suureks ja hakkavad varjutama mu argipäeva, siis on mul rohkem jõudu, et argipäevas elada ja sellele vastu minna. Minna naeratuse ja naeruga, ehki tihti ta seda ei väärigi. Minna motiveeritult, võidelda ja võita. Naeratada inimestele, kellele muidu ei naerataks ja lõpuks mõista, et tegelikult saagi ei olla ükski inimene ainult hea.

Mul on olnud mu sõpradega omad hetked, mis nüüdseks on kuhugi kaugele ja minevikku jäänud. Isegi peaaegu ununenud. Mida vähem ma puutun nende mõtetega kokku otse, seda rohkem kuulen ma nende mõtteid läbi teiste. Ja vahel teeb see lõputult haiget, et mina võin nendega aus olla, nad lausa nõuavad seda minult, aga minule valetavad nad näkku. Või lihtsalt ei räägi.

Aga teistelt on ju valusam kuulda.

Kuigi mulle heidetakse ette, et olen oma tegemised natuke liiga tavalisele ja tegevusetule teele seadnud, siis peale viimaseid uudiseid on mul tunne, et ma varsti lasen lahti ka nende kätest, kellest olen püüdnud veel kinni hoida. Sest nende sõprus väsitab ja kurnab mind. Mis sellest, et ajaliselt ta mind ei röövi. Ta röövib mu hinge seest.

Ma ei väida, et ma ei vaja sõpru. Muidugi ma vajan armsastavaid inimesi enda ümber. Aga praegusel hetkel ma lihtsalt olen märganud, kui omakasupüüdlikud on olnud need inimesed, kes mind ümbritsenud on. Ma ei räägi kellestki konkreetselt. Või räägin ka. Mitte ka kõigist, vaid mingist osast neist. Nendest, kes ei hoia pöialt mu ettevõtmistele, neid kes on kas kadedad või kurjad, et ma valisin sellise, mitte teistsuguse tee.

Millegi pärast olen ma viimase aasta jooksul ennast lahti lõiganud kahest sõbrannast. Ma ei ütle, et see on ainult nende süü. Ma arvan, et see on minu reageering. Nad panid mind ehmatama. Siis mõistsin ma esimest korda, et need inimesed ei ole minuga sõbrad mitte minu vaid iseenda pärast. Ja selliseid inimesi ma ei vaja.


Kui mulle öeldakse, et mul on aega terve elu abielus olla, siis mina arvan, et mina tahan olla inimesega siis koos, kui see mulle rõõmu pakub. Mitte siis, kui abieluleping saab mingisuguseks dokumendiks, mis kooselu mugavamaks ja odavamaks teeb.