Every night she's with someone new
Elu kihutab kohutava kiirusega mööda. Ma ei julge peale hüpata. Aga kõrval joosta on samuti tobe. Ma ei teagi enam kes ma olen. Järele lehvitaja?
Muidugi ma tahaks jälle armunud olla. Aga see läheb ju alati mööda. Kuigi see aeg on nauditav, loodad sa ikka, et see kestaks kauem. Kuid ei kesta. Kas peaks ainult nautima? Jätma lahtnud armumised seljataha ja otsima uued, kes sind lõbustada suudavad? Kas ma suudaks veel nõnda nagu konn tiigis- kivilt kivile hüpata? Või peaks leidma ühe- lemmikkivi ja selle eest võitlema? Kas ma ei kaota mõlemal juhul?
Ma ei tea, mis on parem. Tean, et hea on tulla koju, kui keegi sind seal ootab.
2 comments:
ära sa taha küll terve elu hüpata kivilt kivile...kunagi kirjutas mulle keegi...miks me riskime tiibadest ilmajäämisega ainult selle nimel, et teada saada - silmapiiri taga on veel üks silmapiir, mis millegi poolest ei erine sellest eelmisest?ja kui erinebki, siis ainult sellepoolest, et sinnani tuleb minna jala, aga mitte enam lennates...
me kõik tahame lennata kõrgemale, kui tiivad kannavad, unustades seejuures, et lendamine juba iseenesest on ime...
ja mis altruismiga sa tegeled... mis järgi lehvitaja....lippu tuleb ikka kõrgel hoida:)
ise oled veel nii noor ja kena ja intelligentne noor naine, mh, mis see siis olgu!!!!!
Praegu lihtsalt tunne, et elu sõidab mööda ja ma jään maha. Intelligentsus loeb vähe kui emotsioonide tormi all kannatama peab.
Post a Comment