Elu peale seda
Depressiivne eksole?
See jube vihmane, külm, talvejope suvi. Ma lihtsalt pean siit ära saama. Päikese, soojade ilmade ja soojade inimeste juurde.
Vahel on mul tunne, et ma peaksin hakkama kuskile mujale kirjutama, sest see mina siin on liimist lahti ja ei oska end kuidagi kokku võtta. Samal ajal tean, kui palju juba seoses blogivahetusega kirjutamise kontseptsiooni muudan. Olen selle korra läbi teinud ja tean miks muutun. Kui võtta hetkeks pidurid pealt, hakkab kõik jälle jooksma. Aga see on teistsugune, harjumatu, läbimõtlematu emotsonaalne tunnetevool, millel tekivad aja möödudes uued piirid. Mõned teod, mõtted, tunded, mida ei julge jagada, sest sa ei tea kunagi kui heade kavatsustega on inimesed teisel pool internetti.
Millegipärast ei mäleta ma lapsepõlvest, et mu tuba kunagi nii pime ja sünge oleks olnud. Kas see olen mina, kes on sünge, must ja ettearvamatu nagu tänane ilm.
1 comment:
Ja mina, täiesti juhuslik külaline Sinu blogis, leidsin end täna valamast mõnuga endale pokaali punaveini, tõstmast ette kausitäit maisikrõpse ning siis ootamatult mõttelt: kas see ongi, mida üks 31-aastane naine oma vabalt laupäeva õhtult ootab? Kas see on üks mõnus rahulik aeg iseenesega, mida ma olen nii kaua oodanud? Või ootan ma ikkagi midagi muud, mida vahel isegi endale tunnistada ei julge? Või kui julgengi, siis ei taha valju häälega öelda, et mitte ära sõnuda...
Post a Comment