If life gives you a lemon...

Mul on raske mõista. Lapsepõlvest saati olen ma soovinud olla nagu teised. Aga millegipärast pole ma sellega kunagi hakkama saanud. Ma olen harva sobinud mingisse gruppi või rühma, kes end ühiselt määratleb. Ka nendel juhtudel olen ma tavaliselt olnud erand, mitte reegel. Ma olen end peaaegu alati tundnud üleliigse, erinevana. Ja samal ajal olen ma seda erinemist alati vihanud. Ma tahtsin olla sõber, mängukaaslane, too tüdruk, keda alati seltskonda tahetakse, mitte see, kes sealt pigem välja arvestatakse. Kuid millegi pärast tundus see nii võimatuna. Soovisin massi sulada. Kui ma seda ei suutnud, ei jäänud mul muud üle kui olukorraga leppida ja olla selline nagu ma olen.

Ehk seetõttu ma ei mõista, miks räägitakse pidevalt soovist erineda. Ma ei mõista inimesi, kes teevad kõik selleks, et mitte olla nagu teised. Et silma paista? Et heakskiitu saavutada? Selleks, et neid märgataks? Sest nii on nad õnnelikud? Ma ei saa aru, mida välise ja ühiskondliku erinemisega saavutada soovitakse... Aga võibolla ongi see minu ja nende vahe- me oleme kasvanud erinevate emotsioonidega ja soovime sellest välja rabeleda. Lihtsalt progressi mõttes. Et kuidagi areneda. Võibolla.

Et ma tahaksin elada tavalist elu. Aga selle tavalise vahel võiks olla natuke rõõmu ja meeldivaid emotsioone, erutust, naudingut, rutiinist pääsemist. Tähtede tagaajamist. Armastust, intriige... Palju tähendusteta sõnu, millest kergesti ja vahva biograafia välja võiks pigistada. Natuke vett ja suhkrut lisada, segada ja njämm. Et kui elu annab sulle sidruni, siis tee sellest limonaadi. Või otsi välja pudel tekiilat. Nagu kallis sugulane omapoolse pakkumise tegi.

Et oluline pole mitte erineda vaid olla rahul sellega, kes sa oled.

Et uus algus tooks meile rahuolu iseendaga.


Et uus armastaks ja iial ei läheks.