koos nagu me oleksime ikka veel armastajad, nagu me poleks veel iial teineteisele haiget teinud

See oli kohutav aasta. Kohutav.

Nii palju pisaraid. Nii palju olulisi valikuid. Nii palju eksimusi, valu. Liialt halbu mõtteid. Kohutavalt palju vihkamist. Ja nii palju nõrkust.

Kohutav.

Ma lõikaksin selle aasta oma elust välja. Koos temaga. Ma tean, eks peaks temagi tänavale viskama?

Kui ma ainult ei tunneks talle niimoodi kaasa. Kui ta oleks ainult teadnud kui palju see litsike ta elust ära võtab. Selle kõrval tundub kuidagi kohutavalt isekana ka ise jalga lasta.

Kuna ma leian, et endale kallite või siis vähem kallite inimeste vastu isekas olemine maksab endale mitmekordselt kätte, peaksin leidma mingi muu lahenduse. Kas tõesti ainuke variant on talle siis andeks anda? Ma ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda. Ma ei taha muutuda samasuguseks bimbost mõrraks nagu on sõbrannad, kes tema ümber tiirlevad. Kuid kuidas säilitada oma tugevus ja samal ajal alla vanduda kõigele, millest kunagi unistanud oled?

Miks mina ei saa unistustepoissi. Näiteks seda, kes täna mu unenäos oli- keegi ,kelle ma järjekordselt välja mõtlesin. Poiss, kes sind hoiab, lõbustab, armastab ja kes sind huvitab. Samal ajal põnevust hoides ja truu olles.

Meil sai täna kaks aastat. Kohutav. Kaks aastat mahavisatud elu.