Endaarmastusest väsind, endavihkamisest läbi*
Valu on kõikehõlmav ja tüdimus üldine. Väsinud! Väsinud, ma ütlen. Väsinud olemast ohver, väsinud tegemast teistele haiget. Väsinud kannatamast kellegi teise vigade pärast. Ma ei oska midagi parata, et pean elama nende inimestega ühes maailmas, sõitma hingelõhkujatega ühes trollis, jagama hingetutega sarnaseid unistusi, isegi armastama samasid laule. Ma ei oska parata ega parandada, ma ei oska mööda vaadata või mitte kannatada.
Inimestele on antud liiga suur võim teha, mida nad tahavad. Eriti kui nad kasutavad võimu selleks, et lõhkuda ilusat, mille järele nad ihalevad aga mida nad pole määratud kunagi endale saama.
Kus parandatakse katkiseid tüdrukuid?
4 comments:
sind ei olegi võimalik parandada. sest sa pole katki.
mina tõesti usun, et tõused lendu, kui leiad endale kõrvale inimese, keda sind väärib. kes on sinuga võrdne.
kes oskab sind hoida. kes mõistab sind, saab sinust aru.
maarja jakobson ütles mu arust viimases "meie pere" ajakirjas ilusti, et seni , kuini pole last, elame ideaalis. me ei võta inimesi ja asju nagu need on, vaid nii nagu need peaksid olema.
sul on veel kõik ees.
lase end ainult lahti, vabaks ja sa jõuad selleni.
Ma mõtlen, et olen oma elus juba piisavalt lahti lasknud. Ma olen olnud valiv ja teinud enda otsinutega vahel ka teistele natuke liiga. Ma olen palju kordi sellega ennast lõhkunud, vahel valede käte vahel lõpetanud. Valede, mitte halbade, vaid mitte õigete käte vahel. Ma mõtlen, et millal me siis teame, millest kinni hoida, kui me kõigel minna laseme. Ja vahel ma mõtlen, et võibolla see õige juba kuskil on, aga võibolla pole mina olnud määratud teda armastama. Et võibolla ma vajangi rohkem, et mind armastataks, kui seda, et mina armastan. Sest minu armastused teevad alati haiget. Muidugi olen ma ka väga nõudlik armastaja. Ja seesugused lõpetavadki haiget saades.
''Kõrgelt lennatakse ikka üksinda''- Kui ma olen määratud kõrgelt lendama, peaksingi üksinda olema.
Kuid ma olen end alati määranud rohkem ''meiena'', vahet pole kas ta oli siis peigmees või mõni sõbranna. Inimesed on öelnud, et mul läheb enda kõrvale vaja kivi, millest kinni hoida kui meri liiga tormiseks läheb.
Idee lahti laskmisest tundub nii üksik.
Nii tuttav, nii sama tunne, justkui oleks ma ise kirjutanud...
Kuidas saada endast välja see viha ja valu? Öeldakse, et sellele ei tohi mõelda, nii kui halvad mõtted hakkavad peale tulema, tuleb need välja tõrjuda ja asendada meeldivatega -- unistuste või mälestustega.
Aga see on pagana raske, eriti siis, kui tahaks end natuke (või palju) haletseda. Kui ei ole kedagi, kes haletseks Sinu eest. Või siis vähemalt Sind imetleks, Sinu soovidest huvituks, Sind vajaks.
Inimesed, kes on liiga head, saavadki rohkem haiget. Neile tehaksegi rohkem haiget.
Aga halb olla ju ka ei taha, ei oska.
Mina ei ole Maarjaga nõus -- laps ei võta inimeselt ideaale ära. Me kohandume enam, jah, me tõstame oma prioriteedid ümber. Aga see ei tähenda, et me täiesti unustaks iseenda, oma vajadused ja oma unistused.
Talv oli pime ja raske. Kevad on käes, see aga olemist paremaks ei teinud. Kas suvi teeb? ...
Kuid inimene ongi üksinda, alati ja igal pool. On olemas küll "meie", mis on kõigest teine viis öelda "sina ja mina" - ning see "ja" jääbki sinna vahele, neid eraldama. Pole mõtet otsida sinaminat, või ennast teiste seest.
Armastus on andmine - vabaduse, hoolitsuse, väärtustunde. Ka neile (eriti just neile!), kes ehk selja keeravad ja seda ei hinda. Armastus ei võta ega nõua, vaid annab. Üksindustunne on kõigest meie endi isekas vajadus tunda läbi teiste inimeste end väärtuslikuna.
Post a Comment