Lenda lebatriinu, näita kus su kodu on

Üks meie parimatest sõpradest sai täna kinnituse, et tee Inglismaale ja karjääri tõotavale tööle on vaba ning kõik ülejäänu on juba tema otsustada. Üks mu parimatest sõbrannadest juba läks, kuigi esialgu vaid mõneks ajaks. Anna-Britt on seal veetnud juba poolteist aastat ja paremad aastad on alles ees. Sõbrannasid ja sõpru välismaal on juba tunduvalt üle kahe, sinna elama minemist plaanivaid vaid enamus.

Ma ei muretse, et noored , kes tahavad elu näha ning seigelda, minema rändavad. Ma kadestan neid. Ma tahan ka. Aga kuhu ma läheks? Mida ma teeks? Kuidas ma end finantseerin? Kas on mõtet minna üksõik kuhu vaid saaks? Kas üldse on mõtet minna? Kas on põhjuseid miks mitte minna?

Esiteks üksi siia jäämine kuidagi rõhuv. Eriti kui uute tutvuste sõlmisega olen ma sama jännis, kui elu nautimisega. Teiseks ...

Mul pole mingeid agasid, miks ma ei võiks seda teekonda jalge ette võtta. Miks ma seda ei tee? Ma olen sepp raha säästma, ma oman potensiaali areneda mitmetel aladel. Isegi inglise keel ei tundu enam nii hull, kui enne lõpueksameid. Ma ei söö palju ja vajadusel olen võimeline töötama ilma unetundide ja söögita.

Aga miks ma pole veel läinud või seda isegi võimaliku variandina õhust haaranud?

Miski sunnib mind minema. Ma pean seda tegema.