Lühemas perspektiivis. Sest pikemat mul pole
Tema silmis olen alati mina see paha. Uss. Viriseja.
Enda silmis ka.
Ega ma vist muuga tegelikult ei teglegi, kui me suhte vaikse hävitamisega. Ja ise kutsun seda veel ''päästmiseks''.
Ma ei ole võimeline muutuma, kui ei muutu ümbrus. Mul on stiimulit ja motivatsiooni vaja.
Mul on pidevalt tunne nagu ma tahaks kuhugi põgeneda.. Endal pole kuhugi minna. Sinna ei vii ükski buss.
Ja ma ei vaja kaastunnet või haletsemist. Ainult seda, et inimesed, kes on mind varem naeratama panid, teeksid seda mõne korra veel. Mul pole vaja nutmist või kirumist. See ainult kulutab mind.
Ma tean, et ei tohi loobuda inimesest, keda armastad, inimese pärast, kellesse oled armunud. Aga kas on aus loobuda oma unistustest inimese pärast keda armastad? Kas kellelgi on üldse õigus teisi veenda, et nende unistused on valed?
2 comments:
tead, mina arvan, etkui teisiti ei saa, lase endale haiget teha. uuesti ja uuesti.
iga korraga muutud tuimemaks. iga korraga saab sulle vähem haiget teha.iga korraga jääb valu väiksemaks. lühemaks.
kuni ühel hetkel tuleb äratundmise hetk.
ja siis on otsustamine juba väga lihtne.
kaotad küll aega,aga hing on rahulikum.
või ma eksin?
Eee... ilma proovimata ei saa teada, kumb õigem on. Ja proovimata jätmist võib ka hiljem kahetseda, nagu ka proovimist. Noorena ja ilma lasteta pigem prooviksin. Kui ei vea, on sul vähemalt teisele tema tehtud vigu kergem andestada. Ent see on üksnes minu arvamus, eks igaüks talitab ikka oma südame järgi.
Post a Comment