Tarkust taga ajamas

Ma olen tükk aega leiutanud selle kallal, miks ma ei soovi koolis käia. Tegin oma erialavaliku peale günaasiumi lõpetamist küll natuke mõtlematult, kuid enda vabanduseks julgen öelda, et ei oskaks siiani midagi paremat välja valida.Tean, et huvitavaid ja isuäratavaid (kui nii võib öelda) erialasid on küll Eestis üle kahe-kolme, siis millegipärast tunduvad nad liiga minule liiga piiratud. Seepärast siis just endale kindlaks jäingi.

Ma pole rumal tüdruk. Ma pole kunagi küll küll priimus olnud, aga siiski alati kohusetundlik ja motiveeritud.Olen ühtemoodi tugev nii reaal-, kui humanitaarainetes, ainukesed tüliõunad olid minujaoks võõrkeeled. Aga tegin ära kõik, mis oli vaja teha ja vahel mulle tundub, et isegi liigse energiakuluga. Eriti kui võrrelda praeguse ülikooli (20AP semestris) koormusega.

Ma ei tule gümnaasiumist, kus oleks kõik õpilaste eest ära tehtud- meie koorumust püüti jagada sarnaselt ülikooliga, kus eksam on perioodi lõpus ning koduste tööde hulk on tavakoolidega võrreldes väiksem, seevõrra ainult tunni intensiivsus suurem. Mõndadel eksaminädalatel tundsin siiski, et kaheksas aines korraga terve õpik läbi närida on ühekorraga liiga palju, mõtlemata sellele, et tegelikult oli tegu pigem varem õpitu meelde tuletamise, mitte laustuupimisega. Samuti oli sageli peale vahenädalat tunne, et kasu polnud sellest midagi, sest kuigi arvetused said tehtud, polnud tarkus külge hakanud.

Aga praegu loengutes istudes ei teki mul korrakski tunnet, et ma õpiksin midagi ennekuulmatut. Vahest kuuleb huvitavaid fakte, natuke liha minu kondise skeleti peale, aga suureks imestuseks suudaksin kasvõi täna oma gümnaasiumikonspektidest ja lisamaterjalidest, rääkimata siis õpikutest, leida selle sama informatsiooni, mis mulle ülikoolis siis raha eest müüakse. Võibolla lihtsalt eksamil tahetakse ühe tunnise arutluse asemel kolme tunnist. Mis oleks ka ainuke vahe.

Ma tean, et mul on väga vedanud oma erialaõpetajatega nii põhikoolis, kui gümnaasiumis. Ma näen seda eriti praegu, kus ma tunnen, et kohustusliku riigikooli jooksul olen saanud kätte juba suure osa oma ülikoolitarkusest. Aga just see teeb mind murelikuks. See võtab mult ära motivatsiooni pingutada. Pealegi tunnen, et gümnaasiumiõpetaja töö on tunduvalt tänuväärsem kui õppejõudude oma, sest nende publikut on kindasti raskem huvituma panna. Tudengina ollakse juba kindlad, et teema neid huvitab, et seda elus vaja läheb. Ja miks mind gümnaasiumis mu eriala paelus aga ülikoolis tehakse sellest maailma kõige igavamalt esitatud loengud. Ma ei ole kunagi olnud huvitatud sellest, et õpetajad minu eest töö ära teeks, aga tõesti. Miks ma peaks jätkama oma õpinguid veel magistriastmes? Et äkki minust saab minust kunagi sama monotoonne ja isikupäratu auditooriumi ees oma slaidide maha lugeja kui mõningad minu ülikooli õppejõud? Mulle tõesti meeldiks rohkem materjali omandada õppejõuga diskuteerides ja koostööd tehes, kui nende slaide maha kirjutades.

Ja muidugi ma teadsin, et mingi lõbutsemisasutus ülikool ei ole, aga kas on ebaseaduslik teha õppimine meeldivaks?

Kas teid ei paneks imestama, kui kõrghariduse omandamine kellelegi lihtne tundub?
Või on siis lihtsalt viga minus. Ma ei kujuta ette.