Kuhu põgeneda, kui keegi sind ei oota ega taha ja isegi tagasi ei igatse.

Mis mõtet oleks siis üldse põgeneda. Siis võiks lihtsalt minema jalutada?

Ja siis juba täiesti. Lõplikult. Võibolla kunagi tuleks tagasi ja naeraks nende üle, kes täna kohut mõistavad. Kui nemad on kuuskümmend, paksude prillide ja paksu tagumikuga.

Läheks minema. Ameerikasse, Londonisse, Somaaliasse nälgivaid lapsi paitama? Ma ei taha klišeed. Ma kardan neid. Aga kuhu siis? Alpidesse kahemeetrisesse lumme? Kubujussina. Sinna, kus kedagi ei huvita võrdki, mis sain viimase eksami või kui pruun on mu pepu.

Kardan, et ei piisa psühholoogist või tuhandekroonisest treeningkaardist. Või rohtudest või väljamagamisest. Isegi kahtlen juba, kas teise Eesti otsa kolimine midagi muudaks, kui mina jääks minuks. Millestki, mida raha eest saaks osta, ei piisaks, et seda süda pahaks ajavat põlgust kõige vastu minust välja pigistada. Aga võibolla aitaksid elu pingevabamalt välja kannatada?

See ei ole mina.

Vahel ma tahan nutta end läbi öö, karjuda, jonnida, küüntega mulda kraapida. Et natukenegi seda kõikehõlmavat viha endast välja saada.

Ja vahel on hommikul kõik korras.