Elu saab ka läbi
Elu teeb nõnda haiget, et paneb mind tundma nagu haiget saanud tuvi baltijaama taga, kes nurgas istudes tiivaga oma keha varjas. Ma sain aru, et tal on väga valus. Aga mida sain mina teha? Samamoodi nagu ei saa keegi teine teha midagi, et mina end paremini tunneksin. Ma lihtsalt tahangi lamada ja ennast vihata. Maailma vihata. Ja mitte vihaselt vihata. Vaid vaikselt ja mõistlikult.
Et tegelikult ma ei tahakski edasi elada.
7 comments:
Elu saab millalgi kohe kindlasti läbi ja seda kõigil siin planeedil. Sinul aga kohe kindlasti mitte Veel. Vajaksid sõpra, kes halliks kiskuvast argielust välja urgitseks?! Muremõtted peast pühiks!? Mul on mõned head tuttavad kes seda suudaks, asukohaga päälinn :-)
Mul on mingi selline tunne, et tegelikutl ma tahakski täiesti üksi olla. Noh, tema ka, kui ma saan tema kaisus olla ja kõvasti kallistada, siis oleks justkui parem. Et ma ei oskagi rääkida. Et mul pole midagi öelda. Et ainuke, mida ma praegu tahaks oleks see, et tema mu tundeid mõistaks ja seehaaval mulle vähem haiget teeks. Aga praegu oleme me sellest veel väga kaugel.
Ja ma arvan, et ma olen liiga noor. Et tegelikult ma ei tea, mis või kes või kuidas mind aidata saaks. Äkki tõesti.
Vahel on vaikimine valus, vaikuse katkestamine jutuvadaga aga veelgi valusam :-(
Life sucs, deal with it.
Hm...
Tõsine avaldus. Ma mõtlen siis seda viimast lauset.
Ma siin vahelduva eduga loen neid(niikaua kuni veel lubatakse) ja selline küsimus tekkis, et kas blogiomanik neid mõtteid oma teisele poolele sellisel kujul on ka esitanud ?
Et võibolla hakkab siis vast mõnele mehele midagi kohale jõudma, mida talt oodatakse ja mis ta selleks peaks tegema, et taolised (mõtte)avaldused harvemaks jääksid.
Minu mikroskoopilised teadmised psühholoogiast ei ole küll märkimisväärsed, aga kusagilt on meelde jäänud, et kui hakatakse taolisi avaldusi kirja panema, nagu see ülalmainit postitus, siis on ses mõnes konkreetses suhtes situatsioon koondnimetusega "Houston, we have a problem".
Ei, palun mitte.
alati võib rääkida.
Vanatehnikahuvilisele-
ta on probleemist teadlik. samas inimene, kellel pole sellise murega kokkupuudet olnud, ei oska sellele reageerida. Ja mis kõige olulisem- mis üldse oleks õige lahendus?
Ma lihstalt arvan, et tema ei saa aru. Isegi mina olen segaduses- ega pole lihtne aru saada, miks ühe ilusa, noore, andeka inimese peas ühtäkki nii koledad mõtted võimust võtavad. Ma ei taha ju seda.
Mingil väiksel hetkel võin ma ka vana mina olla- üldjuhul ma tuttavate nähes püüangi ''minuga on kõik aprimas korras'' nägu etendada.
Aga sellel teisel hetkel on väga raske endas mingigi mõistus säilitada.
Ja tema on korraga nii põhjus kui ka lahendus.
Eelmisel suvel muutus elus korraga nii palju, et ei teagi, kust põhjust otsima hakata.
Post a Comment