Päevikut peavad head tüdrukud, halbadel pole selleks aega

Mäletan, kui istusime kahekesi võõra ranna liivases tornis. Sinna viis rada ja jalutades hoidsid mul käest. Päike loojus või oli juba loojunud- ma ei mäleta, me olime juba purjus. Kuid päris pimedaks see soe öö ei julgenudki minna. Hoidsid mu käest ja me naersime palju. Minu pea sinu õlal jägisime tuuletut ööd.

Sa tähendasid mulle rohkem kui ilusaid mälestusi. Me polnud armastajad, me olime sõbrad, kuid ometi armastasime teineteist sellisena nagu me sel hetkel olime. Mitte sellisena nagu me unistasime, et võiksime olla.

Ma võin alati olla sinule see tüdruk, kes päästab su teistest. Ma võin alati olla see tüdruk, kes on olemas aga kellest sa midagi peale olemise ei oota.

Talv 2007. Suvi 2005