Nothing in the sales is anything I want

Mõnel hetkel tahaksin jälle augus olla. Siis tunduvad elu väikesed hammasrattad kordi olulisemad. Praegu tunnen end jälle ebaolulise ja üleliigsena. Isegi nende inimestega, kellega varem sellist seina vahel polnud. Ja uute tutvuste sõlmimiseks mul energiat pole. Pole juba ammu olnud. Võibolla tunnen puudust ka sellest ''võõrast'' energiast, mis tavaliselt uute suhetega kaasa tuleb.

Õhtul üksi koju sammudes mõtlesin ühe suhte peale, mille rong juba ammu läinud on. Et kuidas too suhe ennast ette kujutaks. Ma kardan, et ma ei oska kellegagi õnnelik olla. Et minu kurbus, minu rahulolematus, isegi armastus on minu sees, mitte suhtes. Et iga öö, kui ma üksi olen, vajan ma teda enda kõrvale aina vähem. Et iga pidu, kuhu ta ei tule, sest talle minu sõbrad ei kõlba, teeb temata olemise elementaarsemaks.

Et äkki tõesti haaran ma mobiiltelefoni, et temale helistada, ainult harjumusest. Mitte tunnete või vajaduse pärast.

Et äkki on tõesti võimalik, et tema igapäevane meie vahele seina ehitamine hakkab vilja kandma. Et äkki ta ongi mulle lõpuks suutnud oma tegudega selgeks teha, kui väike ja mõttetu, mitte midagi muuta suutev mutrike ma olen.

Ja ma ei taha, et keegi minust nii arvaks. Ma ei taha ise endast nii mõelda.

Ometigi on tema see, kellele mind vaja ei lähe. Mitte vastupidi.