Mu postkastis pole kunagi kirju, mis muudaksid maailma

Ja juba ma sumpangi Novembris. Kohutav.

Iga korraga, kui teda lihtsalt pole, muutub see lihtsamaks. Teda lihtsalt ei ole. Tal on midagi suuremat, paremat, tähtsamat teha. Ja muidugi. Tegelikult ma saan aru. Kui keegi mulle annaks võimaluse oma elust põgeneda, teeksin seda isegi.

Mis selle juures siis halb on? See, et tema arust on just niimoodi hea. Minus tekitab see muidugi kahtlase väärtusega küsimusi nagu : ''Kas mulle olulistel hetkedel minu kõrvalt puudumine on siis hea?'' Kummaline, et seekord on tema see, kellel on suur armastus. Ja mis kõige kummalisem. Igatsus. Mida ta igatseb? Minema libisevat mind?

No nii palju sellestki. Sest ka armastus ja igatsus on ainult sõnad. Reaalselt neid muidugi ei eksisteeri. Vähemalt ma pole veel märganud.

Kuid vahest on viga hoopis minus?
Äkki ma ei märkagi, kui keegi mind armastab?