Sest printsess usub, et elu tuleb ilus. Sest ilu on vaataja silmades

Ma tulin ja vaatasin, et ma olen kuidagi liiga enesekriitiliseks ja enesesse tõmbunuks muutunud. Tegelikult on olnud vahepeal ka palju muud, millest kirjutada ja mõtiskleda. Nagu Holland ja punaste laternate tänav või suvine Pärnu ja hiinaka kiirnuudlid. Või Marin, beebipillid ja meie roosa(tegelikult lilla) snus. Nagu aasta otsa väldanud remont, Tartu sõbra juures magamas käimine või täiesti unustamatu metsaonn kuskil Kesk- Eestis.

Lihtsalt mingil hetkel suutsin ma ka head kuidagi nigelas hallis valguses näha. Kuigi läbimärjana ja lausvihmas telki üles panna võivad ainult kõige vapramad tüdrukud. Eriti, kui mehepojad autos alkoholiaure nuusutavad. Aga millegipärast tunnen ma ennast hästi. Kuigi õues on aasta ilusamad ilmad ja pean mina tööl ajakirju lugema ning turistidele kinke pakkima.

Et võibolla olen ma naiivne ja rumal ja siiani oma roosa mulli unistuses kinni. Aga ma siiani usun, et tema on prints. Ja, et me elame õnnelikult elu lõpuni. Isegi kui elu käsib kunagi printsi vahetada. Noh, väga harva sõidetakse ju ühe autoga elu lõpuni. Ikka tahaks uut ja paremat, mis sind alt ei vea. Ja mul on täielik õigus see saada, sest võimalusi mul selleks on. Ma olen ikkagi kena, pruun(kuigi hetkel natuke punane), seksikas ja armas neiu, kellel on potensiaali (mida ta ei oska hetkel kuhugi suunata).

Ja ausaltöeldes on elu kuidagi ilusamaks muutunud. Ja mina tugevamaks ning enesekindlamaks. Nüüd ma kardan ainult seda, et äkki mu prints ehmatab ära. Sest senini toitsin ju mina tema enesekindlust. Nüüd peab tema minu oma nautima õppima.

Ja tegelikult ma tänan kõiki, kes vahel mulle kaasa elavad ja toetavad. See on armas ja mulle oluline, sest paljusid asju, millest ma siin räägin, ei saa ega taha ma päris elus nii avalikult etendada.

Teie Helen