Pean õppima olema üksinda
Mul on millegipärast tunne, et viimasel nädalal olen rohkem nutnud kui maganud. Ma olen kohutavalt emotsionaalne, kohutavalt kiiresti ärrituv ja iga viimast kui niidiotsa otsiv. Ma lausa tahan tülitseda. Mitte tülitsemise pärast vaid seepärast, et ma otsin lahendusi ja nõndasamuti istudes nad mulle sülle ei kuku. Ikka peab ise midagi ette võtma. Aga vaevalt tülitsemine see õige tee on. Lihtsalt hetkel tundub see kõige kiirem olevat. Aga kiirem tee milleni? Tema mulle vastuseid ei anna- ja ainult mina kaevan endale auku.
Millal me kohad vahetasime? Millal sai minust armukade ja tähtinäriv elukaaslane?
Silmad pisarais, tänaval istudes, saan aru, et tegelikult polegi meid iga päev ümbritsevad inimesed meie vastu nii ükskõiksed. Neid inimesi, kes püüdsid kurvale tüdrukule midagi lohutavat öelda, ikka leidus. Ja üks noormees kinkis mulle lillegi.
Mingist küljest on mul sellest ka kasu- ma mõistan maailma nõnda paremini. Saan paremini aru ka teiste inimeste vaatevinklitest. Ja sellest, et vahel nad ei olegi selles ise süüdi. Et miski lihtsalt sunnib olema selline, nagu välja kukub.
2 comments:
meid on rohkem.
ainult, et sina oled noor.
ja kena.
ja sinu kohta võib öelda - tal on k õ i k veel ees.
ja sa kirjutad hästi. isegi mitte lihtsalt hästi. superhästi.
ja sa väärid paremat.
kohe kindlasti.
jäta maha see eneseimetleja.
sellised ei oskagi armastada. kedagi peale iseenda.
ma tean veel vähemalt ühte.
ja teist, kes tolle ühe kõrval närbub.
seega veel üks kord - jäta maha. kui asi pole sinus.
on või ei ole - seda tead ainult sina.
ja kui on, siis pole vahet.
ela edasi!
kama kaks, kellega.
põled ühtemoodi!
me oleme olemas. aga seda sa ei tea. palju jääb saladuseks.
Post a Comment