Ma nimelt ei käi eriti tihti linnas.

Üksi on suhteliselt kõhe läbi linna lipata. Pidevalt keerutavad mehed oma päid, võõrad poisid otsivad silmsidet ja purjus vanamehed välikohvikutes arvavad, et tere või hei hüüdmine on kuidagi meelitav. Ja muidugi need tüübid, kes arvavad, et ''oot, ma olen sind kusagil näinud''

See meenutas mulle ühte mu ammust tema-õlal-võin-ma-nutta sõpra, kes tegi ükskord väga mornis olekus mulle etteheite. Nimelt pidavat minuga linnas jalutamine enesekindusele tõeliseks proovikiviks olema. Sest kõik inimesed vaatavad mind, mitte teda.

Mis paneb mind muidugi praegu imestama, kuhu mu jalustrabav ilu siis kadunud on? Koduste pusade ja filmiõhtute kaissu? Kuid kadunud ei ole ilu vaid enesekindlus, mis tegi tavalisest tüdrukust midagi paremat.

Aga ikkagi on kuidagi mõnus, kui leidub inimesi, kes Ülemuse enda juurde kutsuvad ja ütlevad, et tal on ilus tüdruk, keda ta hoidma ja kaitsma peab.

Ja ausalt öeldes, millegi pärast meelib mulle rohkem olla hoitud ja kaitstud kui iseseisev ja üksi rabelev. Isegi kui mul oleks mees kodus. Sest mulle meelib olla osa meie elust ja plaanidest. Mitte mingi lisaatraktsioon, kus õhtul maanduda.

Aga see ei tähenda, et ma jälle enesekindel ei tahaks olla.

Ps: ma jätsin oma keha pillidega mürgitamise pooleli. Vaatan, kas elu muutub elamisväärseks:)