Millal saab läbi see lootusetuse kõrb? Kuhu mind järgmisena reisile viid?

Elus ei ole enam väikeseid asju. Neid väikeseid asju, mis tõid naratuse näole, panid muigama või naerma. Neid, mis tõid mõnda päeva päikese. Need, millest tekkinud head meelt jagus mõnel korral isegi mitmeteks nädalateks.

Ei oska enam rõõmustada. Või naeratada. Õnnelik olla. Vahel kahtlen, kas ma seda kunagi üldse osanud olen. Äkki on see alati olnud vaid mask, mis tuleb näole manada, kui sind ümbritsevad inimesed, kelle on vaja näidata, et näed sa, pole mul viga midagi? Et äkki pole see kunagi olnud päris? Pidevast naeratamisest võib tõesti seniilseks muutuda.

Kas ma lihtsalt väsisin näitlemisest?