Kõikjal ootab elu, kõikjal õitseb tulevik, meie aga näeme sellest alati vaid pisukest osa ja trambime ülejäänul pidevalt jalgadega.
Nii raske on. Tühjus. Mitte midagi. Mida armastada. Mida ihaldada. Midagi vihata. Isegi midagi taga igatseda pole.
Miks on ''eluonkole'' nii pidev. Miks? Üleeile tundus korraks. Et elu võib ka nautida. Aga kui tuleb hommik ja reaalsus. Mina enam ei oska. Ma lihtsalt ei oska. Ma kardan.
Ma kardan üksi jääda.
Jooksen mõne sõbraga peolt peole ja üritan end unustada. Kole. Tean, et see pole õige viis. Aga üksi kodus nutta. See on ka vale.
Ja temal on ükskõik. Nagu poleks neid aastaid kunagi olnudki.
4 comments:
aaaah! sa kirjutad seda kõike.. paremini kui mina suudan.
aga tunne on sama.
aitäh sulle!
kashommikud on hirmsamad kui õhtud?
p.s. ega see sind praegu ei lohuta aga ma olen sinu üle uhke.
Pole mõtet taga nutta ega raisata omi aastaid inimesele, kes sind ei armasta.
ja otsi ikka seltsi, mis sellest, et näed selles ahastust, aga pikad õhtud üksi kodus on igal juhul ennast hävitavamad.
huvitav, kas on võimalik, et see olid sina, kes eile õhtul kella poole seitsme paiku koos väikse koerakesega kristiine keskuse juures ristmikku ületas?
Olin tõesti mina.
Post a Comment