ja sellal kui ta kartis, oli ta seesmiselt ometi lõpmata rõõmus

Sellest armumisest.

Muidugi tahaks pea ees järgmisesse suhtesse hüpata. Oleks kergem. Üle saada. Mitte üksi olla. Millelegi muule mõelda. Aga. Ma ei tea. Liiga keeruline. Ma ei taha kellelegi haiget teha. Ma ei taha endale haiget teha. Aga uuesti suhet ehitama hakates ja parimat lootes võib juhtuda, et mu liivalossist saab suurema laine ohver ja lõpuks olen jälle mina see, kes on õnnetu. Miks ma seda kardan? Miks? Miks ma olen valmis ainult kindla peale minema?

Me võtame aeglaselt, ei kiirusta, rutta, ei kuuluta maailmale. Võibolla on see tark tegu? Või jätab selline suhe mind nälga? Mina, kes ma olen harjunud kaisuga igal ööl, kes ootab poissi kellele saaks helistada millal tuju tuleb. Ma ei taha olla ettevaatlik. Ma tahaks, et me oleks pööraselt mitte ettevaatlikult armunud. Niimoodi mõeldes ma kahtlen, kas sellest üldse midagi peale ilusate naeratuste saab. Aga tema ei taha ka, et ma teda mittetõsiselt võtaks.

Et ma ei saa temast aru. Ma tean, et meil on palju kaotada. Et kokkuvõttes peame me ikkagi väga paljuga riskima. Aga teisalt jääb mulle mulje, et ta pole selles kindel. Asja graafikust maha ta ka võtta ei taha, kuigi kõige sagedamini arvan, et just see oleks kõige parem lahendus. Meil on mõlemal pidurid peal. Ja kuigi ma vist tõesti olen armunud, tunnen et see pidurdamine ''kulutab tulekivi, mis me vahel sädemeid lööb.'' Ta tahab jonnakalt ikkagi proovida- ise kaheldes ja nõnda suuri riske võttes. Ta käitub ebaloogiliselt.

Meenutab mind, kui ma kõik poisid pika ninaga jätsin, sest end siduda ei julgenud.

Kas ta kardab mu lõksu langeda?
Kas ma jään nälga?