But it breaks my heart

Võtsin julguse kokku. Ütlesin talle. Seda mida ta ammu teadis. Et olen õnnetu. Et ei oska enam.

Ma ei ole temast ilma. Sest ta ei taha või oska minust loobuda. Aga üksinda magama jäädes. Üksinda ärgates. Päris üksinda. Mitte täna õhtul üksinda. Üksinda on kohutav. Ma oleks nagu laps, kes peab ära kolima. Kõik maha jätma. Lubadused- et helistatakse, kirjutatakse, ollakse teineteisele olemas. Võibolla alguses ollakse. Aga mingil hetkel sulavad needki suhted. Korraga jääda ilma kõigest mis mul oli- soojast voodist, sõbrast kellele saab alati helistada. Inimesest, kes teeb oma esimesed plaanid alati sinuga. Kellestki, kes pühib su pisaraid, isegi kui põhjus on tema. Temast, kellega koos vaikida.

Ei suuda isegi asju kokku pakkida. Ja ma ei taha isegi asju, mis on tema juures. Hambaharja või fööni või riideid. Raamatuid, tekke, arvutit. Ma tahaks, et ma tal iga päev meeles oleksin. Ma olen alatult isekas. Kohutavalt.

Ma nutan. Mitte valu vaid kahetsuse pärast. Ma kardan. Kas ma teen vale otsuse. Ma ju armastan teda. Ma igatsen teda isegi siis kui nägin teda kahekümne minuti eest. Ja kõige kohutavam on see, et ma tean. Ma tean, et ma jäängi teda armastama ja igatsema. Ja temast hoolima. Aga samal ajal me kaugeneme ja jääme võõraks. See võtab minust nii suure tüki, et... Ma pole üldse kindel, et ma mõne aja pärast kahetsusepisarais tema juures tagasi ei ole.

Kuidas minna lahku oma parimast sõbrast?

Kardan, et ka temal on pisar silmas. Kui ta minust natukenegi hoolis.