See pole enam see, millest unistati

Aga ma tahan võidelda selle suhte eest. Ma ei tea kuidas ega isegi, miks ma seda tahan. Ma tean,et minu hinges on haavad, mis ei parane iial. Aga lõpmatult paremuse, ideaali, täiuslikkuse poole püüdlemine ei saa lõppeda muu kui üksi jäämisega. Kuigi ma tean, et me oleme selles võitluses üksi. Et minu nõrkushood, kus olen end teistele- meie suhtest välja jäävatele inimestele avanud, on muutnud minu tagala ebakindlaks- ja tegelikult ei vajagi ma muud, kui seda, et kasvõi vaid lähedased mind toetaks. Mitte igal võimalikul hetkel noaga selga lööks.

Ma olen jälle suutnud endas mingilaadse enesekindluse kasvatada. Ma olen füüsiliselt endaga väga rahul- ma pole vist isegi aastaid nõnda kena, armas, sale ja särav välja näinud. Hingeliselt annab muidugi veel soovida. Aga loobumine pole võit. Selleks, et võita peab lõpuni vastu pidama. Ja kuigi ma olen vihane, pettunud, haavunud, leian ma endas jõudu, mis ütleb, et ma pean endale, talle, kõigile pealtvaatajatele selgeks tegema, et mina olen parim. Et minuga ei maksa jamasid korraldada. Sest need maksavad rängalt tagasi.

Ma tahaks sellele tüdrukule öelda, mida ta tegi. Et ma ei ole kerge vastane. Et ma teen ka haiget. Aga ma ei suuda nii madalale laskuda. See on tema probleem. Minu oma peab end veel tõestama. Ja jäämagi tõestama. Sest ilma usalduseta suhe ei või kaugele viia. Ja pealegi pole see ainus probleem, mis meid takistab.

Tuleb keegi uus vaadata. Aga kas uus on parem? Aeg on näidanud, et enamus mehed on detailidele taandades alati vigadega. Ja mis muutuks, kui iga järgmine mees mind milleski samamoodi pettuma paneks? Ma tean, et ma olen nõudlik. Ja nõudlikkus tähendabki alati ainult seda, et see, kes haiget saab olen mina. Ma olen liiga palju näinud, et uskuda täiuslikkusesse.

Ja varsti saab ka noorus läbi.