Kas keegi lubaks mul elada?

Elu on vähem, kui paar aastat tagasi. Oleneb muidugi, kuidas keegi elu defineerib. Tegemistena, mis valmistavad rõõmu? Eks ole näha.

Üldiselt tahaksin ma oma elu uuesti elada. Mitte selleks, et midagi teisiti teha. Selleks, et jälle väikestest asjadest rõõmu tunda. Mida vähem ma haiget olin saanud, seda paremini ma seda oskasin.

Mu valikuvõimalused kahanevad iga päeva, iga otsusega. Mitte, et valikuid minema jalutaks. Lihtsalt need väikesed armid hinges, meenutavad, mis saab, kui kipud riskima. Või igal juhul. Haiget saad nagunii.

Kas inimene, kes valib kahest võimalusest selle, kus vähem haiget saab, ei ela?

Kas päevast päeva tiksudes juskui oleksid vana seinakell, nimetatakse eluks?

Ma tahan mägedesse, ma tahan kaljudele, ma tahan ookeanile, suurlinnadesse, katustele, keldritesse, lumelauale ja suuskadele, mootorrattale, lumme. Elada. Sukeldada, surfata, päevitada, oma soengu pärast mitte muretseda. Helesiniseid randu ja lumiseid nõlvasid. Armastada, riskida, nautida, elada...

Miks tundub see võimalik, kuigi samal ajal ma tean, et siin elus on palju inimesi, kes loodavad minult palju enamat, kui elu nautimist. Kes loodavad haridusele, tööle, lastele, kindlale kodule. Ja kes hoiavad mind tasakesti ja hästi salaja kinni. Enda teadmata. Ainult selleks, et ma ei julgeks unistada.

Aga unenägudes luban ma endale ikka neid mägesid, ookeane, ilusaid mehi, üle kantud tähenduses alkohole, mis ei tee hommikuid koledaks.

Unenägudes...