Tüdruk, kes läks katki

Tegelikult ma tean, et mul on inimesi, kes istuks mu kõrvale, pühiks mu pisaraid, kelle õlale saaks panna pea, kelle püksid ripsmedušši plekkidega ära rikkuda. Vähemalt üks inimene, kes kuulaks mu nuttu, kes lihtsalt hoiaks mind soojas ja oleks mu kõrval.
Aga alati on midagi vahel. Telefonikõne või hunnikute viisi kilomeetreid. Sest nendel hetkedel kui ma olen katki, kui mu silmad on paites ja nägu mustatriibuline, kui maailm tundub olema jube ja kole paik, tunnen ma end alati ääretult üksi. Ja mul pole mitte kedagi, kellele öelda, kui üksi ma olen. Või kuidas teeb sees haiget see, et ta arvab, et ma olen asi, mitte tunnetega neiu, kes päriselt võib katki minna. Kes saab päriselt haiget.

Ma tean, kuskil sügaval südames, et ma olen hea. Et see ei saa olla ainult mina, kes eksib. Aga ikkagi olen mina ainuke meist, kellel on valus. Ainuke, kes saab haiget, kes tunneb end üksi, haavatavalt ja mahajäätuna. Ainuke, kes igatseb puudutusi, hellusi, väikest unesegast musi, kui unenägu oli halb. Ainuke, kes oskab igatseda, armastada, hoolida, enda asemel esimesena temale mõelda. Ainuke, kes näeb sellel veel mõtet.

Aga ikkagi teen ma kõik valesti. Ta ei hakka mind kunagi igatsema, armastama, minu pärast muretsema või mind kaitsma.

Mis mõttega ma peaga vastu seina jooksen?