Kas sa julged panna punkti

Nii palju kasutatakse ebavajalikke sõnu, kirjeldamaks nõnda elementaarseid mõtteid ja tundeid. Ma ei tea, kas kedagi teeb õnnelikuks iga päev õige ja vale, halva ja hea, võrdsuse ja ebavõrdsuse, armastuse, vihkamise, andestamise, leppimise defineerimiseks tuhandeid sõnu ritta seada? Kas läbikirjutamine annab mõtetele raamid, paberi, värvi? Kas polegi toredam, kui need sõnad, mõisted, kuskil õhus hõljuvad ja lihtsalt on? Miks piiritleda midagi, mis homme juba ära libisemas on. Me muutume. Me pole enam kunagi need samad mõtted ja tunded, mis me oleme mõnel dateeritaval hetkel.

Lihtsalt. Konkreetselt. Mugandamata. Miks me ootame, et me elukriitikutele huvi ärataksime. Veel hullem- neile meeldiksime?

Seda ta vist püüabki mulle öelda- vähem mõelda.

See teeb haigeks.