Suurlinnakapslis

Ma tunnen end isegi hästi. Elu on kuidagi paika loksunud. Unistused on küll väiksemad, kuid reaalsed. Eesmärgid on lähedal ja vahel on isegi tunne, et võiks midagi uut teha. Mitte vist, et ma õnnelikuna end tunneksin, aga samas valdab meid mingi tasakaal ja rahu. Veedan suure osa ajast õues, jalutan või istun niisamuti pargis. Kui ta tööl ei ole, siis käib minuga kaasaski, muidu jooksen ringi koera õnnelikuks tegemiseks. Ja enda.



Tegelesin ka koolitööga, enamjaolt on see nüüd seljataga. Samal ajal otsisin enese arendamiseks tööd, kuid enamjaolt tundub, et ma ei oma piisavalt kvalifikatsiooni mitte millekski, sest ma ei räägi ladusalt vene keelt. Ja siis teenindavad mind inimesed, kes ei oska eesti keelt. Ja on minuga kurjad takkaotsa. Täiesti ebakompetensed. Nõnda tekib küsimus, mille võrra mina halvem olen?

Samas ei taha ma nagunii teha püstiseismis-passimis-naeratamise tööd, sest ma lihtsalt ei salli selle nüridust. Aga lähitulevikus vist mitte midagi muud mulle sülle ei kuku, niisiis tuleb olla hea selles, milleks on sulle võimalus antud.

Põgenen paariks päevaks maale. Koeraga ja ilma arvutiteta.

Kas see suvi tuleb ilus?