aga kuidas ma küll teda tookord armastasin!

Tule tee mulle pai. Et seda valu, seda igatsust poleks.

Endast on hale.

See on alati raske. Olenemata. Ma ei suuda lasta lähedale kedagi, kes oleks natukenegi ''vale''. Kui pole automaatset keemiat, märki, et siit võib midagi tulla. Lihtsalt ei jaksa ennast panna suhetesse, millesse algusest peale sajaprotsendiliselt ei usu. Meelsamini kaotan võitluses tunde eest, kui hakkan võitlema, et tunnet tekitada. Tunnet, nagu meil oli. Tunnet nagu me oleks juba aastaid sõbrad olnud. Seda ei teki igaühega. Seda ei teki peaaegu et mitte kellegagi. Kas ma olen oma aktsiad liiga kalliks ajanud? Kas ma peaks inimesi lähedale laskma ja neile võimaluse andma?

Aeg on näidanud, et saan kõrvetada.

Ma vajasin teda enda kõrvale, kui mul valus oli. Nüüd teda pole. Ta ei hooligi. Nagu mind polekski kunagi olnud.

Võibolla mind polegi kunagi olnud?