Kui jäädakse kõigest ilma
Naljakas, et mul on peale nädalavahetust tunne justkui vaevaks mind pohmell. Vaatamata sellele, et ma tilkagi ei joonud. Ainult rahusteid sõin palju. Kas liiga palju, seda ma ei usu. Ometigi oli voodi ainuke koht, kus nad aitasid - sain nutmise asemel vähemalt mõned tunnid magatutki.
See on nii kummaline- ma tahan asjad selgeks rääkida, probleemini jõuda, selle lahendada. Tema leiab, et kõik mis tuleb peale kahe pisara on üleliigne. Et ma laseks lahti, et ma ei muretseks, mõtleks, tunneks.
Jah, ta ütles: '' Ära mõtle.'' Ja kontekst polnud üldse kitsas.
Aga kuidas ma saan üle olla enda petmisest? Usalduse kuritarvitamisest. Kuidas ma saaks mitte mõelda, tunda, muretseda?
Tõesti tundsin, et hakkab paremini minema. Suutsin olla mõistvam, vähem ahistav, usaldav, isegi toetav, kui jalad enam ei kandnud. Ja ma tõesti uskusin, et midagi muutub. Kasvõi, kui see muutus peab olema ainult minus. Aga vastutasuks ma sain eluaegse trauma, mida võin tahes või tahtmata kaasa võtta enda edastistesse suhetesse.
Ta vabandas. Väitis, et tegelikult hoolib. Aga ma millegi pärast ei suuda siin selle tüli uksi kinni lüüa ja edasi minna. See piinab edasi.
Kas ma teen vea?
4 comments:
Möhh, liiga vara rõõmustasin, et kõik hakkab taas kirkaid ja sooje värvitoone võtma. Jällegi muremõtted ja negatiivsed emotsioonid.
Kui usaldust on kord kuritarvitatud, on sellele eelnenud olukorda väga raske taastada!
ma ei tea kõiki detaile ning ei tunne asjaga seotud inimesi, kuid mõnikord (ja ma ei ütle, et see on üks neist kordadest, vaid lihtsalt mõnikord) mehed on kõik natukene nagu Homer, kelle tegude peale on Marge tohutult vihane ja pettunud, kuid siiski annab talle veel ühe võimaluse, sest ta ei teinud seda pahatahtlikult ning tegelikult hoolib.
mullle võiks keegi ära seletada, miks mees niimoodi rullib ja tapab?
miks ta ära ei lähe?
Homer natuke lohutas mind
Post a Comment