Wednesday, November 26, 2008

Tasuta

Mu kolme ja poole kilone kutsikas sõi hommikul omavoliliselt poolt kilo krõbuskeid. Nüüd näeb ta välja nagu hmm.. nagu oleks suuremale melonile pea ja saba külge kasvanud. Arst ütles, et ma ei pea väga muretsema, aga natuke kripeldab küll. See oleks ta esimene päris pättus siis. Kui mõned laadijad ja kõrvaklapid maha arvutada.

Mehetegu.

Muul ajal pean ma ikka veel viha ja ma enam ei teagi kelle peale, kummale neist, see suunatud on. Ma põlgan mõlemaid... Ja siis küsin endalt, kas äkki ma pole ise kunagi kellelgi nii haiget teinud? Äkki kuskil on mõni kuri ja vihane tüdruk, kelle elu mina ära rikkusin? Kes iga õhtu põlgusega minu peale mõtleb? Keda mina ööd läbi kummitan?

Ma ei usu. Ma ei ole nii osav. Ma ei oska isegi enda meest enda kõrval hoida.

2 comments:

myself said...

tahaks sulle midagi lohutavat öelda. aga ma ei oska.

H said...

sellistel hetkedel polegi olemas sõnu, mis lohutaks. Sellistel hetkedel võvad olla ainult inimesed, kellele võib loota.